Lobajutt: Kohustuslik kirjandus- vististi ikka vajalik

Ma olen üritanud kogu elu hea inimene olla ja oma judgemis piiri all hoida. Pole minu asi öelda, teha, osutada ega midagi, eksole. Ent ometi juba väiksest saati pole ma mõistnud inimesi kes väidavad, et neile ei meeldi lugeda ja raamatud olla igavad. Silme ees jooksevad vaid küsimärgid ja seni pole ma oma elus neid inimesi mõistnud. 
Pole just kritiseerinud samuti, aga just ma pole mõistnud. Vähemalt senimaani...


Igastahes, nagu kooli erinevates astmetes ikka kombeks- kohustuslik kirjandus on algusest peale eksisteerinud. Algklassides "Sipsik", "Londiste nimega Vant" ja muud armsad lasteraamatud, hiljem juba Harry Potterid ja lugeda sai ka Kõrboja peremehest, seega kirjanduse raskenemine on tegelikult protsess lugeja eakohasusega. 
    Ning igakord kui olen kuulmas kellegi juttu, kuidas lugemine on ajaraisk ja kõige kasutum tegevus, tuleb alati soov suruda raamat nina alla. Loe! Mõtle! Tunneta! 
Gümnaasiumisse jõudes oli tõesti klassikalise ja hellenistliku perioodi teosed harjumatud, romantsismi ja realismi voolude teosed ahastust tekitavad, ent eales mitte "mõttetud", "nõmedad", "kasutud".

Senimaani ma olen seni vaid mõelnud, et mõni inimene ehk ei oma nii elavat fantaasiat, mõni teine ei suuda keskenduda ega süveneda, mõned kolmandad pole lihtsalt selle Õige kirjaniku otsa sattunud. Misiganes. 

Ent ma pole kunagi-kunagi uskunud, et on tõsiselt halba raamatut. Ent let me present you- "Isa Goriot"! Raamat, mida on soovitatud lugeda läbi diagonaali ning raamat, mille ise pidin kohustuslikult läbi lugema. Mitte diagonaalselt!




Ning kõikidest asjadest maailmas, mida see raamat mulle andma pidi, andis see vaid teadmise, kui kohutav võib üks teos olla ning lõpuks võin tõdeda et kohati ka mõistan neid, kes lugemist ei armasta, pigem vihkama kipuvad. 

Ent loetud ma selle jama sai, küll läbi pisarate. Mitte et see raamat nüüd niiiiiiii kaasakiskuv olieks olnud, pigem oli nii kohutav, et reaalselt tikkusid pisarad silma. Muidugi, kui keegi näiteks soovib lugeda 30 lehekülge majakirjeldust ja ülejäänud 220 lehekülge umbmäärast ja ülepaisutatud häma- siis here you go -pole paremat valikut!

Olgu mis on, tee ja muusika teeb kõik paremaks.



Tõenäoliselt võib tegu olla suurepärase teosega, Täenäoliselt võib keegi seda ahastusega lugeda ja mõelda samamoodi nagu minul on seni kombeks. Aga see vist ongi okei. Kõik ei sobi kõigile. Vähemalt isiklikult suudan oma eelarvamusi rohkem maha tõmmata. Rohkem mõista. 

Kohustuslik kirjandus on pigem inimesele arendav silmaringi poolest, suurendades sõnavara, empaatiat, intelligentsi. Vahel aga suudab see inimest rohkem mõistma panna. Näiteks mind asja puhul, mida ma pole suutnud endale selgeks teha üle kümne aasta, Et inimesed ongi erinevad ja kõik mis mulle meeldib ülimas võrdes, ei pruugi kellelegi üldsegi sobida. Ning see on elu. 

Ent kohutuslik kirjandus on selline.. Kasuta võimalust kui sul see on, Kokkuvõtteid saab kasutada hädaolukorras, ent lase endal üllatuda. Ausalt. 

Kool on raske, väsitav, pingeline ent kohustuslik kirjandus suunab tõesti sellele, mille juurde ise väga ei tikuks. Vist. Ma arvan. 
Hala halaks. Minul sai mõtted välja öeldud, mõtted selgemaks ning mõistmine, et elu on ikka ilusm aina suuremaks.


tühjad, õdusad ja soojad bussid- no wonder miks lugemist armastan



Ausalt semud, semurannad ja mitte semud. Elu on tegelikult ilus. Lihtsalt õigel ajal tuleb õigeid asju hinnata, Ning sellistel asjadel nagu kohustuslik kirjandus ei tohiks olla masendavat rolli elu üle. Ega negatiivsetel hinnetel. Ega üldse millelgi sellisel. Laske kohutavatel raamatutel endale midagi õpetada ning mõistke et kõik negatiivne on mööduv ja koolis ka parandatav. Elu on ilus! 

Minul tuli ka lõpuks korralik lumi maha. Elu on veel rohkemgi ilus. Ilusat õhtut! :) 








Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar