depressioon ja selle romantiseerimine

TÄHELEPANU! BLOGIPOSTITUS ON TÄIS MINU ENDA ARVAMUSI JA MAAILMAVAATEID, MIS VÕIVAD OLLA ÄRRITAVAD, SOLVAVAD, HAAVAVAD. MA EI TAHA ÜHTEGI LUGEJAT ISIKLIKULT SOLVATA, MINU KIRJUTISEL ON TEISED EESMÄRGID. TÄNAN.

Elu on ilus. Kõik on hästi. Ma olen õnnelik. Ma olen nii harjunud neid sõnu kasutama. Ilus on neid kasutada, ent veel ilusam neid tunnetada. 


Aga noh. Alati ei ole kõik ilus ja ammugi mitte hästi. Päris iga hetk ma kohe kindlasti õnnelik ei ole. Ja see on okei. On okei istuda ja valada pisaraid. Kõikvõimalikel põhjustel. Mõnel hetkel on neid põhjuseid kapaga. Pinged, mured, ebaõnnestumised, kaalutõusud. Liigne kuhjumine võtab kõik ning seda on liiga palju. Sellistel hetkedel lihtsalt ei keri elu. Üldsegi mitte. 


Ja kahjuks ma ei saa öelda, et see on lühiajaline kassimine. See võib kesta kuid. Põhjuseta. Mitu kuud motivatsioonitust, mitu kuud hala ja kõike negatiivset. Põhjuseta madalseis, kus elad nagu põrsas, näed välja nagu põrsas, sööd nagu põrsas ning iga identiteedikriisiga tunnetad ka end põrsana. See on elu. Mitu kuud põrsaelu ja krokodilli(põrsa)pisaraid 


Aga see on loomulik elu osa. Tsillid ja nutad ja paksened terve aastaaja, otsustad seejärel püsti tõusta ja end käsile võtta. See on inimese loomuses. Võidelda. Iga inimese instinktides on elutahe sisse kirjutatud, see jama on lihtsalt meie DNA's, koos desoksüriboosi ja aminohapetega, millest see kõik koosneb. See lõputu kassimine ja madalseis ajab sind ennast lõpuks oksele. Ja sa tahad end käsile võtta ja paraneda. Võidelda, sest tunned end taas kindlalt ja tunnetad end tugevama. Kõik mis ei tapa, teeb tugevaks. AND YOU CAN ****** FEEL IT!


Misiganes ei olnud põhjustajaks selleks madalseisuks, sellest sai üle. Ajapikku lihtsalt mõistad et sellised madalseisud käivad elu juurde. Meie kõikide elu juurde. Ent siinkohal tuleb mängu iga indiviidi enda saatus sellest, kuidas ta edaspidi mõtleb. Ja mida ta endale sisendab. 

Ma kindlasti ei oma vajalikku erialaväljaõpet. Ma kindlasti ei tea sellest alast kõike. Ma kindlasti ei tea millestki kõike. Ma kindlasti kirjutades lähtun liialt enda kogemustest ja väljavaadetest. Aga kindlasti ma tunnen, et ma pean sellest teemast rääkima, sest näen kuidas see teema mind ennast ja minu tutvusringkonda puudutab



Depressioon- uus viis olla väljapaistev ja eriline? 








Ei. Ma ei hakka rääkima sellest, et depressioon on pseudohaigus ja väljamõeldis. Ma ei hakka rääkima sellest, et depressioon (või misiganes vaimne häire) on kerge ja ei vääri tähelepanu. Vastupidi. Depressioon on tõsine, raske ja kurnav haigus. 


Aga semud, blogilugejad, sotsiaalmeedia jälgijad- eelnevalt mainitud kassimisperiood ei ole depressioon. Tugevalt- uskuge mind! Kui te just seda ise uskuma ei hakka. Kui te just ise seda endale ei sisenda. Kui te just kogu oma mõtlemist ei suuna sellele, kui raskes, halvas, keerulises ning nutuses seisus olete. Kui te just ei pööra kogu oma sellele, et veenda teisi ja iseend kui sügavas depressioonis te olete. Mõtetel on jõud. Ja ükshetk leitadegi end kõikvõimalike arstide uste tagant ja välja ostmas kõikvõimalikke rohte, mille eesmärgiks on ajukeemia korda seada.


Aga võib-olla pole seda vaja? Ajukeemiaga on kõik olkstolks ja enesevõitlusest oleks kasu olnud....?
Minul endalgi on raske defineerida, millal inimesel on päriselt depressioon ning millal on ta selle justkui omale ette mananud.(Tean, et kõlan kui halb, südametu ja empaatiavõimetu inimene. Aga see on minu arvamus ja maailmavaade. Minu enda kogemused.)




Paraku sotsiaalmeedias näen üha rohkem, kuidas depressiooni sõnaotseses mõttes romantiseeritakse. Tehes sellest miskit ilusat, poeetilist, deep'i.  Kindlasti võin ma eksida ja joosta paljude arvamustega lahku, ent depressioon ei ole midagi ilusat. Depressioon ei ole luuleliselt midagi ilusat.
Kui kunagi kohtate (mida ma loodan et seda ei juhtu!) nt enesetappu sooritavat inimest, siis võite ise ka mõista, et inimeses on nii suur valu, et ta on võimeline kõigeks, ent mitte kirjutama ilusate sõnadega sellest, kui ilus ja poeetiline on enda elu lõpetamine. Ei. Inimene piinleb selles olukorras, mitte ei näe enda situatsioonis ilu.


Ja see ongi minu arvates niii tugevalt vale. Selle romantiseerimisega on valearvamus sellest haigusest kui millestki ilusast ja sügavast, mida on tore omada. Ma isegi ei liialda. Mulle on öelnud otse välja tuttav, et ta usub et tal on depressioon sest ta tuttavad on seda talle öelnud, talle sisendatakse seda ja tal on ka kergem süüdistada oma halvas tujus depressiooni kui asjaolu, et inimene on suuteline oma mõtteid kontrollima.


Ma olin seda infot omandades tummaks löödud. Ma isegi ei imesta miks on nii suur arvamus depressioonist, kui millestki kergest. Näen ju igapäevasekt, millist kuvandit sellest luuakse. Enesediagnoosid ja haiglane viis sellega tähelepanu saada. Segiajamine kassimisperioodiga. Tahtmatus enda mõtetele vastu võidelda.


Ma ei taha kuri inimene olla, aga mul on olnud endal tutvusringkonnas inimesi, kes üritavad välja paista viisil, et suruvad kõigile peale, et neil on valus, raske, halb. Pidev tähelepanuvajadus. Pidev sama jutu ketramine. Pidev soov ollagi seal ühes kohas elus kinni, sest see valu toob niipalju tähelepanu. Miks mitte lihtsalt halada ja tõmmata oma negatiivsusega teisi inimesi maha? Miks mitte olla tilk tõrva meepotis? Milleks üldse pingutada ja ise vaeva näha? Milleks panustada edasiliikumisse?


Meil kõigil juhtub traagilisi sündmusi elus. Meid kõiki puudutavad need väga sügavuti. Leinaperiood on okei, kõikvõimalikud perioodid on okeid ja loomulikud. Seniks kuni sa enam ei taha isiklikult sellest üle saada. Seniks kui tunnetad võimalust olla hädine halakunn.




Mõtlemises ON asi kinni. Ma näen niipalju noori, kes toodavad tekste, milles naeravad inimeste üle, kes on sõnanud lauseid nagu ;"Proovi mõelda positiivsemalt." ; "Ära keskendu sellele nii palju".
Jäetakse mulje et inimene ei saa midagi teha selle jaoks. See on vale. For example- luumurd. Luumurru puhul küll mõtlemine tõesti paranemisele kaasa ei aita, ent samas kindlasti ka mitte sellele pidev keskendumine ja luumurru torkimine, näppimine, survestamine- see teeb valu vaid suuremaks.


Samamoodi on ka emotsioonidega. Kui sa iga päev mõtled tunde vaid sellest, et oled väga kurb ja masendunud, siis sellisest situatsioonist sa end ka kergelt lihtsalt leiad. Inimene suudab endale mõtlemisega tekitada füüsilisi valusid. Pidev enesesisendus teeb oma tööd. Tõsiasi on see (kas just tõsiasi, kuivõrd pigem isiklik kogemus), et trashy thought will never bring you positive life. (Tõlk: negatiivsed mõtted ei too positiivset elu).


See on raske. Kõige selle keskel olemine. Aga kui Sina, lugeja, oled pidevalt sotsiaalmeediast saanud pidevalt sundarvamusi, et positiivne mõtlemine ei too kasu ning asjale mitte keskendumine on mõttetu, siis selleks ma seda siin kirjutangi. Ma tahan ausalt seda arvamust muuta! Positiivne mõtlemine teeb imesid. Muidugi mitte nädala, kuuga. See on pikem protsess mis vajab tugevat koostööd. Aga kui sa endale sisendad enesekindlust, häid laineid siis see on nii loomulik keskkond ja olemus, et uuel kassimisperioodil sa saad juba aru, et tegu on taaskordse madalseisuga, mis möödub. Mõtetel on jõud.


Ma ausalt tahaksin elada maailmas, kus depressiooni mõistetakse kui tõsist haigust. Kõigi poolt. Et depressioon on samamoodi haigus nagu nt. suhkruhaigus. Seni ma pole kohanud ühtki inimest, kes on endale külge ise sildistanud seda haigust. Sest inimene tajub ju et ta ei vaja neid ravimeid.
Ma tahan elada maailmas kus inimesed suudaksid, tahaksid ja sooviksid endale vastu võidelda. Kassimisperioodidest ise üle saada. Ise olla suutlikud oma mõistust hallata. Ise olla iseenda peremees.
Ma mõistan täiesti, kui raskeid perioode võib elus olla. Ma kindlasti soovin et inimesed otsiksid spetsialistidelt abi ja saaksid enda elu korda. Aga ma tahaksin eelkõige elada maailmas, kus depressioon ei ole kunstivool ning ei naeruvääristataks (positiivsete) mõtete jõudu.


Otsige abi. Tegelege endaga. Proovige korjata endas kokku viimased jõud. Leidke enda ümber positiivsed inimesed. Kassige. Kassige palju. Tõuske püsti, tugevamatena. Aga ärge jääge seisma ühte punkti. Nähke vaeva endaga. Ning andke alati kõigele võimalus.


Elu on siiski ilus. Isegi, kui oled juba mitmendat kuud põssana kassinud. Tuleb anda endale aega.



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar