Lobajutt: minu võitlus puukborrellioosiga

Tagasi arvutiekraani taga ja kirjutamas kokku uut blogipostitust. Kohati ma ei oska sõnu ritta seada ja peas valitseb tühjus. On vaid ideed ja kogemused, mida tahan edasi anda. Puudu on vaid oskused.   
Üks hetk oli reaalselt kõik ülimalt korras. See kajastub ka mu eelmistes blogipostitustes. Mu  keha võttis mu enese ideaalvormi mõõte, mu areng jõusaalis oli eneselegi üllatav, üheteistkümnendat klassi alustasin põhimõtteliselt ainult viitega. 

Ning nagu ikka, see ei jäänud püsima. 11. klassi algul oli ausalt üks kõige parema tunnetusega asju mu elus. Ma suutsin teha otsustavaks enda soovi, mis oli mul olnud juba paar kuud mõtetes ning teostada see ellu. Ma suutsin end iga päev ületada. Ma suutsin lõpuks mõista et ma ei ole nii väike inimene kui ma olen seni oma eluaastad arvanud, et ma olen. 

Algas asi kergelt- unetusega. Ma ei saanud magada. Arvasin lihtsalt, et mul oli emotsionaalne stress. Üks hetk aga taipasin, et mul ei saa olla emotsionaalselt stressi kui ma tunnen end õnnelikuna. Pidasin põhjuseks olevat rutiini üleminekut teisele rutiinile. Ma lõin omale mitmeid põhjendusi sellele, miks ma ei suuda nädalaid magada. Maksimaalselt üksikud tunnid öösiti, mõndadel parematel öödel.

Järgmiseks ohumärgiks oli keskendusvõime kadumine. Mitte hajumine, vaid konkreetne kadumine. Istusin tundides ja töötasin kaasa, vaadates tahvlil toimuvat ja kuulasin õpetaja rääkimist. 2 akadeemilist tundi, ent klassiruumist väljudes teadsin vaid seda, mis tunnis ma olnud olin ja seda ka vaid tänu sellele, et mul oli tunniplaan peas. Olin küll enda üle mures, ent ei tundnud muret- küllap sellest et ma ei maga, Küll läheb paremaks.

Järgmisena mäletan kuidas mu ellu libisesid valud. Igapäevane nähtus oli see, kus kojujõudes ei kannatanud ma ei helisid ega valgust, iga lõhn ajas iiveldama ning valuvaigistid olid elupäästjad. Valuvaigistid võtsid küll peavalud, ent seljavalud jäid, ning valud jalgades, mida iseloomustaksin kasvamisevaluna. 

Ma ei saanud nädalaid magada. Ma ei suutnud keskenduda. Mu valud tapsid mind. Mul hakkasid esinema mäluprobleemid ja mu nägemine võis hetkega meeletult muutuda. 
Ning mida ma ette võtsin? Reaalselt mitte midagi! Iga allesjäänud energiahetk läks õppimisele. Ma olin elav laip, ent piitsutasin end edasi. Mu hinded ei jõudnud langeda. 

Ning ma ei mäleta, mis hetk mind tabas idee minna arsti juurde, ent kui esmakordselt jõudsin, siis ravimid ma sain, ning neid ma endiselt tarbin. Lihtsalt need sümptomid ei ole kadunud. 

JA SELLEPÄRAST OLEN MA SIIN SEDA KIRJUTAMAS! 

Ma olen alati öelnud, et enesearmastus on oluline, ent iga hetk ma taban aina rohkem, KUI oluline see tegelikkuses on. Mistahes tervislik kõrvalekalle ei ole tühine, tasub a l a t i   pöörduda arsti juurde. Parem teada, et ajutine, ravi mittevajav nähtus, kui haiguskulg, mille puhul ravimitest sõltumata valud suurenevad ja enesetunne halveneb. Ma endiselt mõtlen pikalt elementaarsete küsimustele vastates- ala telefoninumber, kodune aadress. Tervis on püha. 


Puugilt saadud borrelioosibakter võis võtta küll minult jõu, energia ja hea enesetunde, aga ma olen õnnelik, et minus on piisavalt jõudu kogunemas, et avada taas arvutikaas ja kirjutada suure vaevaga read, mis mind seni painanud on. Ka mina ei ole olnud seni tihe arstide külastaja, aga ma ausalt tahan panna selle iga noore inimese südame peale. Murega ei tohiks jääda üksi ning mure on juba piisav mure, kui see tekitab igapäevaellu lisaraskusi. 

Kas ja kuidas mu ravi edeneb- ma ei tea. Samuti ma ei tea, millal ma taas siia jõuan kirjutama. Kõik algab minu jaoks nullist, et hea meel on teada, et vähemalt algab. Alati võib olla halvemini.

Armastagem üksteist. Ja ennastki


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar