Reunion: jõusaal

Veidi veider elu taas ridadesse seada peale kuud aega, mil ma olen blogist eemale hoidnud. Ent siin ma olen, parem kui eales varem. Meeletus mahus on juhtunud ja meeletult palju on rääkida, niiet pigem keskendun ma siin postituses vaid ühele teemale, rõõmsalt ette hõisates et mul on paljust veel kirjutada, Selle vahega, et ma päriselt kavatsen ka kirjutada.

See suvi oli mul kombeks kirjutada iganädalasi blogisissekandeid, mis on nähtavad märksõna sport ja leitavad "Week [nr]:" pealkirjasaagade alt, kus kirjutasin oma nädala edusammudest ja füüsilisest tegevusest. Mida suve lõpu poole asi liikus, seda suuremaks läks soov hakata septembrist alates jõusaalis. Seega- no excuses for me anymore ja mul on hea meel näha oma arengut. (Muide- mida rohkem ma oma kehaga vaeva näen, seda rohkem oskan tunda ka rõõmu teiste õnnestumiste ja arengute üle). Ainsa asjana pole ma tarvitanud veel loosiga võidetud proteiinipudinguid, sest ma kohati ei taha sellist pulbrilist tuge saada. Tahan tunda enda väge.


Mis on olnud minu areng 3 nädala jooksul?

Ma ei oska rääkida kaalunumbritest, sest see on üks see asi, millest mul on siiralt ükskõik. Peale minu ei tea minu kehanumbrit keegi ning välja paistab ikkagi ju see, milline ma välja näen. Ning isiklikult ma arvan, et ma näen välja nagu kohalik bomb ass bitch muiste. Okei, päris-päris paljudele ma kindlasti ei mõju ideaalse naisfiguurina oma välimusega, aga alates sellest ajast kui jõusaalist on saanud mu päeva lemmikosa, on mu tavapärane eneseimetlus tõusnud veelgi kõrgemale, koos enesearmastuse ja eneseaustusega. Tean oma väärtust ja seda, et ma olen liiga hea igasuguse jura jaoks.

Koos suhtega iseenese vastu on paranenud ka mu toitumine. Keskmiselt toidukordi esineb mul päeva jooksul 4-6, sõltuvalt päevast. Rohkelt tarbin valke, ehk tarbin mune ja kohupiima ning kana on võimalikult rohkelt mu igapäevamenüüs esindatud. Ma olen saanud üle oma kohvitarbimisest, viimane kruusitäis jäi augustisse ning samuti jäid augustisse meeletud magusakogused. Magusat ma endiselt tarbin, kuid tihti madala rasvasisaldusega kohupiima või puuviljade näol. Eneselegi üllatuseks olen oma kauaagsed eluarmastused- šokolaadid, tehisaineid täis magusused enda elust eemaldanud. Tõesti tunnen, et olen rohkemat väärt.


Nagu toitumine, pole ka mu trenn ühekülgne- jõuksivabadel päevadel käin jooksmas ja üritan end rattaga võimalikult tihti sõitmast leida. Jooksmisega on nii, et ma olen hakanud seda tegema vastavalt oma tundele. Ma ei sea enam endale piire, kus sunnin end jooksma 7-15 km. Kui ma mõni päev tunnen enda piiriks olevat 3 kilomeetrit, siis ma jooksen ka 3 kilomeetrit, omades siiski peale jooksu suurepärast enesetunnet, oodates juba uut päeva uueks jooksuks. Ma olen rohkem mõistma hakanud, et teen seda enda jaoks, mitte piirinormide pärast, mis siiski kammitsevad mind. Jooks on vahva. Elu on ka vahva. Kõik on vahva.

Üks nendest kiiretest klõpsudest enne jooksu
isegi ei häbene halba kvaliteeti- heakvaliteediga pre-workout pic
ei ole mu eesmärk ega tulemus. 


Ent lemmikosaks on mul jõusaal. Mul on ausalt vedanud kõige armsama ja toredama jõuksisemuga, kes on mind tagant piitsutamas, kui ma ise tahan peale tunde koju sööma ja magama minna. Tänu temale on toimunud tegelikult väga väga suur eneseületus ja ma ei ole alla andnud. Edasi läheb kõik kergemaks. Peale Mrs, Motivationi on mul justkui juba kindel seltskond, kellega jõusaali satun, kellega kõik koos areneme ja kasvame. Jõusaalist on saanud juba väike armas koht, kus ka võõrad inimesed ei pane mind end tagasi hoidma ega häbenema et ma vaid tühja kangiga jõuan esialgu toimetada. Kõik on alguse asi. 
      Kui seni meeldisidki mulle mu massiivsed jalalihased, siis juba tunnen, kuidas mu nõrgad lödikäed aina rohkem vormi ja tugevust saavutavad. Näiteks kui pool aastat tagasi ei suutnud ma väikest tühja kangi kuidagi liigutada (14kg), siis juba see sügis suutsin ära suruda suuremat tühja kangi (20kg) ning tänasel päeval surun ma rinnalt ära (ligikaudu) pool oma kehamassist (25kg). Praktiliselt olen teinud nüüd trenni pool kuud. Feels good man, feels good. Eesmärgiks on ära suruda poole aasta pärast (?!) 100% oma kehamassist. Võib-olla liiga suur tükk mida hammustada, aga eesmärgid ongi püüdmiseks. 

Pilte mul ei ole seekordki postitada, sest kõik on taolised halva kvaliteediga kiired snapid jõuksisemudele stiilis "ma vist näen siin väikest lihasekillukest". Ometi protsess on toimunud ja motivatsioon ja tahe suurenud. Kõik on tuus. Siiralt on! 

Jõusaaliga on minu jaoks huvitav asjaolu see, et peale kuuendat tundi riietusruumi minnes on tihti kaunis veider kuulda kooliõpilaste hämminguis küsimus, kes teel kehalisse "mis te teete vabatahtlikult sporti v?". Kohati ongi mõnipäev mulle jõusaali minek päeva highlight, mille nimel on terve koolipäev üle elatud. Inimesed on veidrad. Ka mina võin olla veider või mind võib pidada veidraks, kui me koos sõpradega, teiste koolitundide ajal, raskused käes mööda treppe jookseme ja hüppame. Aga see teema on meie teema. Minu teema. 


Tunnetan niipalju jõudu ja niipalju emotsioone, ent kuna aeglane progress on siiski progress, pean siiski mõtekamaks hakata korralikumaid update' tegema kord-kaks kuus, kus saan põhjalikult kirjeldada oma (isekoostatud) toitumist ja trennikavasid, sest teen trenni pigem pikemaajalise tulemuse nimel, mitte selle nimel, et igal uuel nädalal proteiinipulbrit täis muskel postitada.



Jõudu ja jaksu kõigile! Elagem enda nimel!



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar