Haridusest, suunadest, minevikust & tulevikust

Palju edukat kooliaastat kõigile, kes täna, 1. septembril kooliteed alustasid. Palju jõudu ja jaksu! Minu enda koolitee algas tegelikult juba augustikuus, mis tähendab, et minu koolitöö on täies hoos ja esimesed tööd juba terendamas. 

Aga ma ei tulnud siia lihtsalt õnnitlema või hoopiski halama oma väsimusest ja koolikoormusest, sest mul lihtsalt puudub see. Ning kuuldes kui palju on vingumist, on minu väike armas peakene mõelnud palju mõtteid, millest mingi osa jõuab siia, toorel kujul ja ilustamata. Ma ei hakka midagi ilustama ega pehmendama. Hiljem seletan ka, miks.

Teadupoolest käin mina reaalgümnaasiumis, ehk kus hinnatakse kõrgelt matemaatikat, füüsikat ja kõiksugu arvutamisega seotud asju. Reaalsuundadele keskendub 3 klassi, üks kannab nime A klass, mis keskendubki vist ainuti füüsikale- matemaatikale [tunde neid nädalas selliseid 8+(?)] ning kaks R klassi, kus on reaalained, meedia, ja kommunikatsioon. Selle kõrval on EV klass, mis pikemalt on Ettevõtlus suund, kus tugevale matemaatikale on ka ettevõtlusega seotud tunnid ning auväärne BK klass, kus matemaatikaga on vast võrdselt keemiat-bioloogiat, õpetades tulevasi arste, keskkonnateadlasi, geenitehnikuid ja muid suurepäraste teadmiste ja mõtlemistega noore inimesi. 
Kuhu mina kuulun? Mina, õppides reaalgümnaasiumis, olen kõige humanitaarsemas klassis ehk Euroopa suunal, mis keskendub maailmapildile ja keeltele. Ühesõnaga- keeli mida õpin on samapalju kui mu käel sõrmi ning maailmapilt ja mõtlemisoskus tugevalt suurem, kui isiklikud teadmised füüsikavalemitest. 


Mina olen rahul. Mina olen õnnelik. Ma tunnetan kuidas ma mõistan rohkem, näen rohkem ja kogen rohkem. Minu teema. Kool, mis õpetab mind mõtlema, julgustades omama mitteaktsepteeritavaid ideid, julgustades end väljendama ja põhjendama. Õpetajad, kes arendavad meist mitmekülgseid kodanikke, meiega koos arenedes. Pole miskit paremat. 

Näiteks täna oli üks neist päevadest, kus avardati maailmapilti filosoofilises võtmes, Anti teada, et ükski mõte pole vale, kuniks see on arutletav. Avardati maailmapilti selles valdkonnas, mis on olnud ja kuidas on mõeldud. Mida möeldud. Miks. Kellele. 

Ja siin ma olen. Reaalgümnaasiumis, kastist vaba hingena. Kuidagi pole sattunud end leidma eales varem piiride seest, sest ma osati ei oska seal end näha ega tunda. Omades vastukajalisi maailmavaateid ja mõtteid tuultest, maailmast ja ilmaturuumi tühjusest, ei ole ei mina lihtsalt sobiv õpilane reaalklassi. Ent samas mitte piisavalt ´tark´ ka Sütevaka Humanitaargümnaasiumi jaoks, mis oleks mulle ideaalne kool, kui mul oleksid ideaalsed tarkused. Mul ei ole. Mul on kahju.

Ma ei ole elanud terve oma elu Pärnu lähistel, vaid kasvasin üles ühes väljasurevas linnas, kus omandasin ka haridust. Võinoh, seda ma üritasin teha, sest pigem ei olnud see seal väga kerge. Mulle oli ainuti arendav ausalt emakeele ja kirjanduse tunnid, sest mul oli õpetaja, kes oskas kahe aastaga laiendada minu isiksust ja maailmapilti piisavalt, et mõista, kui vales kohas ma olen. 
Minu kõige esimeses koolis oli tavapärane, et õpetaja oli õpetanud koolis mitukümmend tublit aastat, omades ka tegelikult ülimalt kerget, s.t stabiilset kohta. Ning muidugi omas ta ka tüdimust. 
Teadupoolest oli 7. klass minu viimane aasta seal väikekoolis, mis minule siiski andis suured lüngad, kus üksluine õpetamisviis kaotas minu huvi klassiteaduste vastu, kus puudumisi tekkis rohkem kui tohiks. Vist isegi probleeme sellest ei tulnud. Kohati kahjuks. 

Oli tavaline, kus imelihtne loodusõpetus suudeti õpetada nii keeruliseks, mis ajas minul kõik sassi. Tagantjärele vaatan, et tegu oli kõige kergema asjaga üldse ja ma ei mõista, miks ma seda ei mõistnud. Ent mäletan vaid seda, kuidas tunnid olid vaid suur jant ning minus kasvas suur jälestus selle vastu. Pikk puudumine aga pani mind iseseisvalt peatükke õppima, millest sain kerge vaevaga aru, järele vastama minnes oli vaid õpetaja imestus suur asjaolu üle ning ütles otse ja sirgelt, et ehk ei ole ma piisavalt võimekas, et suuta oma hinded neljadeks pingutada. (Plottwist: kaks aastat hiljem lõpetasin põhikooli kõigest paari neljaga, keskkoolis olen valdavalt viieline) 

Kuidagi juhtus nii, et ma olin koolis, kus ma tõesti ei saanud midagi aru. Näiteks oli ka inglise keel minule probleemne, sest ma ei saanud aru, MIDA me tegime, ja MIDA ma valesti tegin ja MIS on üleüldse hetkel õpitav. Mäletan vaid seda, kuidas ma kunagi midagi ei osanud. Pingutasin, mis ma pingutasin, õpitu on pärit mujalt, ent siiski omasin nii suuri lünki, mille tasandamine ei olnud just kergemate killast. Maha jäämine on maha jäämine. Vene keelest vist ei tasu siinpool üldse rääkima hakata

Ma ei ole kindlasti võimetu reaalvaldkondades, aga ma tean, et ma olen rohkem humanitaar või sotsiaalainete poole kalduv inimene. Ent tihti küsitaksegi minult, miks ma siiski ei läinud reaalklassi, miks ma ei õpi tugevalt matemaatikat ja füüsikat. Miks ma ei taha keskenduda reaalainetele ja minna edasi reaalainel põhinevat eriala. Miks ma ei ole vaimustatud reaalainetest, mille õppimine tagab edu tulevikus. Ning ma ka tean miks: ma tean, kui halb on õppida seda, mida ma ei naudi.  Ma olen õppinud kohas, mis on mulle vastumeelne ning ma ei tee seda uuesti. Ükski palganumber või erialastaatus pole piisavalt mõjuv selleks, et ma peaksin keskkooliaastad muutma enda jaoks piinavaks.

Minult küsitakse taolisi küsimusi tihti õpilaste poolt, kes ise õpivad reaalsuunal ja peavad seda oma auks ja uhkuseks, ent on ütlematagi selge, kui tihti on nad koolist väsinud ja sellest tüdinenud. Pidev nutt ja hala, kui suur kopp on koolist ees ning kuidas oodatakse vaheaga. Can't relate. Suur enesearmastus ja teadlikkus, ehk õnneks ma ei vihka end nii palju, et sunniksin end õppima asju mis mind ei köida, tuleviku jaoks mida ma ei ihalda. 

Although pole minu humanitaarsuund pole just hinnatuim ja armastatum suund üldiselt, siis ma võin öelda, et keskkool on minu jaoks niivõrd arendav ja positiivne, et see on minu jaoks piisav. Võib-olla ma saan matemaatikaeksamil nõrgema hinde kui mu lennukaaslased, ent see mida ma olen juba aastaga saanud endaga kaasa on minu jaoks tähtsam, kui eksamitulemus. Mind ei õpetata koolis eksamitulemusteks, see on miskit tugevamat. Suuremat

Ma lihtsalt loodan, et lõpetatakse ära õpilaste võimete alla surumine. Ma tõsimeeli vihkasin eelmises elukohas kooli ja koolis käimist, nüüd on kool minu jaoks nauditav, lõbus, tore, arendav. Võib-olla püsiv õnnelikkus on mind teinud siiralt õnnelikuks. Ma ei tunneta end enam ebakindla, väikse ja üksildase persoonina. Ja see on vaid hea. 

Seega olen ma siin. Valdav osa öeldud.  Mitte ühelgi inimesel ei tasu end kunagi panna tegema miskit, et kuskidele normidesse mahtuda. Normid on kokkuleppelised, ent iga inimene saab ise valida, kas elab teiste nõuetele vastavalt või elab päriselt. :) 


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar