week 7: elu kassib

Taaskordne spordipostitus heiaheia, ent olenemata sellest et ma olen nädala jooksul palju teinud ja jõudnud, siis tänane kassimine on kõik sõna otseses mõttes ära rikkunud. Ma isegi ei mäleta millal ma viimati niimoodi kassisin või end vaimselt nii kehvasti tundsin. Vast oli see ligi 2 aastat tagasi? 
Kas see kassimistunne jätkub ka edaspidi ning annab ka mõjutusi trennile- ma ei tea. Söömine on küll korralikult untsus, aga see pole nii tähtis..

Esmaspäev: Muidu tahaks öelda, et 20 kilomeetrit sõitu, aga ütlen hoopis 32, sest hommikul tuli kiire otsus ka rattaga Sindis ära käia. Also olen mõistnud, et mul on ratas 5 aastat olnud, aga ma olen see suvi rohkem sõitnud sellega, kui eelnevad 4 aastat kokku. See on tsill. Kunagi pole hilja muutusteks. Kuigi kõhulihased on juba tuntavad ja nähtavad, tegin see hommik ja õhtu pigem keskendunud treeninguna harjutusi küljelihastele, sest küljed on kerel kõige pehmemaks kohas praegu.

Teisipäev; Hommikujooks, 4,5 kilomeetrit. Tundsin et jooks läks kaootiliselt pekki sest ma ei osanud üldse tempot jagada ega tempot hoida, mistõttu väsisin kiirelt ja andsin veel kiiremini alla. 

Kolmapäev: suutsin enda püstitatud eesmärgi ka lõpetada. Lisaks olin taibanud ka analüüsimiseks panna Endomondi tööle, sest eeldasin siiski läbikukkumist.'


Although ma ei suuda enam kilomeetrit joosta ajaga 5 minutit ega ammugi mitte nelja minutiga, olen ma õnnelik et ma suutsin hoida keskmist kilomeetriaega stabiilsena. 
Võrdluseks saan panna kuualguse jooksutulemused, millega võrreldes on näha arengut, juhhei! 



Peale jooksu klassikaline 20 km sõitu, ent hommikune jooks tegi minu arvates päeva kohutavaks, sest olin erksuse asemel väsinud,,,

Neljapäev: lebotamise päev vaid 20 rattakilomeetri ja instantunega. Mõni päev ei edene. See oli üks nendest.

Reede-pühapäev: igapäevased rattakilomeetrid ja minimaalse koormusega kõhulihased. Appi



Kui nüüd üles otsida millised olid mu esimesed spordinädalad, olin ma tunduvalt sportlikum ja aktiivsem ning ka motiveeritum. Kindlasti polnud ma ka oma tööst veel kurnatud, aga ma olen õnnelik et ma olen end rohkem sundinud käsile võtma. Mul oleks ju kergem bussiga/autoga tööle sõita ja seal igal vabal hetkel ebatervislikku jampsi näost sisse  ajada. Ma olen õnnelik et ma sunnin end oma lemmiktoidust ja magusast eemale hoidma ning end liikuma. Ma tean kui mugavaks ma võin kalduda ja kui kergem oleks lihtsalt trennile kulutatud aja kokku võtta ja maha raisata. 
Kuna ma siiski tajun et töö tõttu ma ei suuda ka end igapäevaselt trenni tegema ajada viisil, et võimalikult tihti jooksmist ja niisama lihastrenne, siis mõistan et pean proovima midagi muud. Samas kui arvestada seda, et tööga seoses ma olen niikuinii terve päeva jalul ja liikumises ja siis veel ratta seljas, siis ma ei peaks nii väga end süümepiinadessegi uputama..?
Kuna siiski arengut ma tahan aga selleks on mul vaja kindlat plaani, otsustasin ma vaadata ringi pre-workoutide osas, sest mul on kindel plaan minna jõusaali. Kava plaanin taas kellegi teadjama abil kokku panna, et vältida oma keha rikkumist, mis pidavat teadmatusega väga kergesti tulema. 
Kas ka toitumisega miskit ette võtan on eraldi küsimus, sest end riialt raamistades ma kukun just end välja. 
Igastahes, nädal veel ning saan kirjutada oma kahe kuu tulemustest ning anda üldplaanis teada eesolevast, sest isegi väike progress on progress ning kooliootus ja viimased töönädalad on niiii motiveerivad, et miskit vahvat enda kehaga saavutada, 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar