veidi jootraha juttu

Mul ei oleks siin postituses paslik kirjutada, kus ma töötan, aga ma teen seda ikka. Ühesõnaga.
Mina olen Alice ja töötan esimest suve klienditeenindajana. (Kinda üldse töötan esimest suve). Mina olen toitlustusteenindaja turismikohas, mille klientuur on enamasti väiksed põnnid ja nende vanemad. Osad kutsuvad seda kohta ka Lottemaaks. Nojah. See selleks.

Minu tööpäevad algavad enne keskpäeva ja lõppevad kuuest, klientuuriks perekonnad. Pooleks eestlased-lätlased, seejärel soomlased, venelased, sakslased ja ülejäänud, keda ma enam täpselt keelelistel põhjustel eristada ei suuda. Kõik on tore, sest alkoholijoobes inimesi ma teenendama ei pea. Alaealiseline ei käitle ma samuti alkoholi. Kõik on korras, kõik on hea.

Olen taaskord silmad lahti hoidnud, kõigepealt hakkas jant pihta twitteris, kus samalaadselt minuga esimest suve (?) töötavad noored neiud nutavad ja kiruvad eestlaste jootrahakultuuri. Argumendid on umbes taolised- kui on raha süüa väljas, on ka raha et anda teenindajale jootraha. Või et kui su laps sigatseb laua täis ja teenindaja peab selle ära koristama siis peab kindlasti talle kindlat jootraha andma. Kindlasti.


Jootraha on tõlgendatav preemiaga. Hea suhtluse ja teeninduse eest. Kiitusena. Sellessuhtes et ükski klient ei pea maksma kinni minu tööülesandeid? Võinoh, sirvisin üle uuesti oma töölepingut. Ilusti on kirjas mille eest ma palka saan ehk minu tööülesanded on tasutud minu ülemuse poolt. Ma nagu ei eeldagi ausalt üheltki kliendilt et ta mulle hakkaks peale maksma seda mida ma saan palgapäeval palgana. Nii ei jookse ju rattad.

Ma tunnen inimesi ja olen ka ise käinud palju toitlustuskohtades. Jootraha saab minult teenendaja, kes on ka Teenendaja, mitte isik kes võtab tellimusi. Igaks ametiks sobivad teatud inimesed. Mitte vaid kogemuse ja koolituse vaid ka iseloomu baasil jaotatavalt. Minu arvates tõesti-tõesti ei sobi Teenindajaks inimene, kes ei suuda end sundima naeratama, ilusti suhtlema, kellel pole antud ülearu kannatust ja kes ei suuda oma emotsioone endas hoida. Pigem nõuab ju töökoht seda, et suudad negatiivsetest asjadest üle olla, neist õppida. Kui lased end mõjutada ja intsidendil nõtetesse jõuda. Ain't good man, ain't good. Jootraha ootamine ja eeldamine- ain't cool man, ain't cool at all.

Võinoh. You gotta love what you're doing. Kuigi ma töötan klienditeenindajana ei ole ma igapäev võtmas vastu tellimusi. Vahepeal viin inimestele toite, vahepeal kallan jooke või viin jooke, vahepeal satun jäätist müüma. See pole selline rutiinne töö kus tülpimis on number üks märksõna. Siiski. Vōimalus inimestega suhelda teeb mind õnnelikuks. Ma olen õnnelik kui saan inimestega suhelda. Mind teeb õnnelikuks suhtlemine võõrkeeltes. Mulle meeldib kuulata kulunuid nalju ja näha erinevaid tüüpe klientidena. Mind teevad õnnelikuks väiksed lapsed kes säravad õnnest sest on saanud oma toidutellimuse öelda. Mind teevad õnnelikuks negatiivsed kliendid kelle puhul paraneb mu seletamisoskus ja praktiseerin oskust jääda rahulikuks. See on minu teema.

Ma ei tee seda jootraha nimel. Ei oma tööd ega oma tööviisi. Päevad pole samuti ka vennad. Mõni päev ma ei saa jootraha, mõni päev piirdub jootraha 5-10 euroga, mõni päev on jootraha summa suurem mu päevapalgast. Klient on klient. Ma pühendun siiski igale oma kliendile maksimaalselt. Ja ma tean et ma olen ka oma tööjuures bomb ass bitch AGA minust on tõesti rumal eeldada et mulle makstaks klientide poolt preemiat. Esiteks ei eelda ma seda eales Lottemaalt ja teiseks..
Raha on tore, aga siiski kui klient tuleb ütleb et toit oli väga hea või tänab teeninduse eest. See on nummi. See teeb südame soojaks. Ausalt teeb. Ma olen haigelt pehmik selles osas. See on parem kui jootraha.

Jootraha on teema mida hakkad deklareerima. Kiidusõnad on need mille võtad endaga kaasa. Päriselt kaasa. Samas ma ei mõista MIKS inimesed eeldavad tugevat jootraha inimeselt kes tegi suure arve või veetis kaua aega? Inimesed on erimevad ja finantsvõimalused samuti erinevad. Samuti ma pole ühtki arsti kohanud kelle kabinetis on jootrahapurk. Või näiteks politseile ma elus ei julgeks jootraha pakkuda. Miks ei maksta jootraha ehitajatele? Või arhiveerijatele? Või...?
Vähem filme ja rohkem elu! Võib-olla see jootraha teema ongi teema kuskil mujal, aga elagem oma
elu ja elagem seda nii hästi kui oskame. Tööd teha seepärast et oodatav on suur jootraha? Ma ei teagi.. Teeni oma jootraha välja, see pole oodatav. See on tugev vihje ja nõuanne.

Seniks aga palju õnne ja rõõmu. Vajadusel ka jootraha. Aga raha pole siin elus oluline. Ausalt ei ole.
Võib-olla pole ma õige inimene kirjutamaks sellest teemaks, sest minu töö ettekandjana pole väga regular thing, aga ehk ongi edu võti otsida endale töökoht, mis on isikuomadustega kõikse sobivam?..


5 kommentaari:

  1. Tervitusi Lottemaa parklast! :D Väga armas postitus :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Heheee, loodan et jäite päevaga rahule! :)

      Kustuta
  2. Minu meelest nii hästi kirjutatud ja nõustun 100% sinu mõtetega. :)

    http://briiitaaa.blogspot.com.ee/

    VastaKustuta
  3. Jaaaaaaaaa, Lottemaal on tore töötada, ka näitlejana. Tean omastkäest :)
    Huvitav blogi Sul! EDU :)

    VastaKustuta