enesetapugäng

Ma tõesti-tõesti loodan et keegi pealkirjast ei eeldanud, et hakkan värbama enesetapugängi suitsiidseid inimesi et vägagi dramaatiline elustlahkumine sooritada. Esiteks on elu liiga imeline ja teiseks mul siiski veidi teine jutt. 

Rääkides filmidest siis sellel teemal ma sina-peal ei ole. Mu lemmikšanriks on multifilmid ja draamad. Elus olen ma vaadanud kokku kaks ja pool õudusfilmi ning märulifilmidega alles tutvun. Enamasti telekast vaatan vaid krimisarju, dokumentaale ja Simpsoneid, niiiiet. Ei ole kõige teadjam inimene siinpool. 
Seni ei ole ma ka kirjutanud filmidest mida olen kinos vaatamas käinud, ent viimasel ajal satun juba üsna tihti sinna. Ent elu on üllatusi täis ning sellest filmist ikka on mida kirjutada. Võinoh, mul on alust ja põhjust, miks ma soovin sellest kirjutada. 

BACKSTORY: film põhineb koomiksitel, mis erandina enamikust ei keskendu mitte heale superkangelasele või supertiimile, vaid hoopis kurjategijatele. Väljapaistvamatena näiteks psühhopaadist paar (Jokker ja tema wifey), mees kes valitseb tuld, eksimatu palgamõrvar, krokodill-mees, kes kõik on lõpuks sunnitud olema ühtse tiimine valitsuse jaoks tööl. 

Ma ei soovi siiski ära rääkida filmi mõtet või sisu sest kardan liiiiiiiga palju ette rääkida, seetõttu keskendun seekord millelegi muule. Le'go!


Filmide juures armastan ma kõige rohkem nende järelmõju- mida ma tunnen peale filmi vaatamist ja mida ma mõtlen, Elu puhul ma otsingi kõike seda, mis mind puudutab. Although filmis oli palju relvi ja palju mässu, mis mind teadupoolest alati köitnud on, siis samuti faktoreid mis mind siiamaani paeluvad. 

Ma võin lõputult nimetada filme/raamatuid kus on lause või mõte, mille sisuks on umbesmidagi "Ma sureksin sinu eest", sümboliseerides täielikku armastust ja ohverdust. Samas minnes sügavamale- "Kas sa elaksid minu eest?" on rohkem seda masti küsimus mis jättis mind tummaks. Kontekst millest ma ise pole kunagi osanud mõelda. Surm on justkui millegi lõpp ja lõpetus, omades ilu ja valu. Elu on midagi täiesti muud, millele ma nii palju filosoofilist ilu ei oska anda. Küll elu mõttele, aga mitte elu toimumisele endale. 
Samuti oskas film anda vaatepunkte praeguse, reaalse elu valupunktidele. Taas olen ma juurdlemas enda perspektiivide üle ja asjaolude, mille nimel ma kõike siin ilmas teen. Mis ja millal ja kuidas..  Inimese mõtted on küll inimese hukatus, aga inimese mõtete mitte praktiseerimine inimkonna hukatus. Taaskord miski, millele film oskas osutada.


Kogu elu ilu ja valu. Ükshetk on see tabamas meid igaüht- oma hinge nägemine. Oma tagajärgede tuvastamine, Valu. Valu igalpool. Julgen tunnistada et oma hinge ma näha ei soovi, sest ma ei tea kuidas ma suudaks selle teadmisega elada. Kui palju siiski peab inimene tegema, et mõista? 
Mõista et iga asi vallandab ahelreaktsioonid, ehk iga asi omab tuhandeid tagajärgi. 



Olen ma oma elus teinud siiski piisavalt et ainus puuduolev asi on espressomasin? Või on mu hingeõnneks puudu vaid Kaabel-TV. Mida ma üldse pean tegema ja mis ma pean olema?  Mida ma siiski tahan ja suudan? 


Ma ei tea, kui vastuvõtlik ma sellele filmile olin, aga see meeldis mulle nii sisu, näitlejatöö kui ka järelmõjuga. Aasta lemmikfilm fo'sure, isegi et see ei ole mu lemmikšanr. Totally would recommend, 11/10! Just mitte seepärast, et minul kiskus see mõtted veidi süngemaks, vaid pigem seetõttu, et storyline oli super. Hinnangute põhjal ei kiideta seda just taevani, vaid nimetatakse pigem kahetunniseks popkornifilmiks aga mida elult ikka tahta. Pidev kõrgklass teeb ka kõrgklassi tavapäraseks. 
Võinoh, seni pole ma ka varem näiteks kirjutanud arvamusi filmideks ega avaldanud järelmõtteid, aga elu on seiklus ja muudatused, arengud alati coolio teema. Võinoh, mina arvan et on. Kui ka ei ole, siis mis seal ikka. Minu päev oli well spent. Loodan et teilgi. Head jätku!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar