week 8: mis on muutunud 2 kuuga

Umbestäpselt kaks kuud tagasi mõistsin ma, et kui ma ei ole rahul oma kehaga, on parimaks lahenduseks enda käsile võtmine. Ma olen siiralt õnnelik, et ma seda tegin, sest kaks kuud on tegelikult väga pikk ajajärk, mille jooksul jõuab muutuda palju.
Ma ei oska nüüd öelda, kas ma olen veel rohkem rahul oma kehaga või pigem protsessi üle, aga ma olen õnnelik.

Ma tegin reaalsuses trenni mitu korda vähem kui endast eeldasin ja sõin mitu korda rohkem ebatervislikumalt kui ma kartsin. Ometigi igapäevaselt ma tegin siiski piisavalt, et saada lihaselisem keha ja parem füüsis ning vastupidavus. Eriti rahul ma olin oma tulemusega, kui mulle sattus olema järjest 3 vaba päeva, mil ma ainult lamasin ja sõin (nagu muidu halbadel suvepäevadel kombeks) ning avastasin rõõmu, et tegin oma kehale kahju 3 päeva, mitte 3 kuud. 
Küll aga on mul taas raske tagasi end rajale saada, ent mis seal ikka. Võtan endale väikse puhkuse, mis hõlmab nii füüsilist kui vaimset tervist. 


Küll aga on mul plaanid olemas, mida ma teen edasi septembris. Nimelt võtan ennast ja kaks sõpsi kaasa jõusaali. Üksinda oleks mul see käik väga ebamugav, sest tunnen end väga ebakindlalt jõusaalis, justkui oleks kogu tähelepanu alati minu peal ja seda kritiseerivas mõttes. Ma tean küll, et see nii pole, aga tunnetus on ja jääb, sest inimesed on õeluskotid ja ainus koht kus see mind ka halvab ongi justnimelt jõusaal. 

Ma olen õnnelik et siis muutub mu toitumine korralikumaks, sest septembris hakkab minu kooliaeg, mis tähendab korralikku hommikusööki ja mitut lõunasööki. Samuti lähevad käiku siis kindlasti ka proteiinipudingud, ehk juba sellele mõeldes on alati tõusmas suur motivatsioon ja tahe. Paari nädala jooksul panen kokku oma toitumise ja jõusaali kava ning otsib kordki selle mõõdulindigi üles, sest kaalu suhtes olen avastanud, et sellel olevad numbrid muutuvad rohkem kui mu tujud või Eestu ilm. 

Kui on miskit veel muutunud kahe suvekuuga, mil ma end liigutanud olen, siis kindlasti enesekindlus. Mul on see olnud ikka üsna pikalt kõrge ja tugev, aga nüüd on ka enesekindlus riietuses. Kuna volte, rasva ja muud ebameeldivat on mul vägagi vähe alles, ei häbene ma oma seljas enam üldse mingeid rõivaid ja ma saan vabalt kõike välja kanda. Esiteks sest ma armastan oma keha ning teiseks on mul inimeste arvamusest täiesti ükskõik. Võinoh, vähemalt jõusaalis. 

Ma ei tea mitu korda ma olen kirjutanud, et ma kavatsen magusast loobuda, siis taaskord võtan selle raja ette. Mind ei ole muserdanud minu ebaõnnestumised, sest ma saan alati uuesti ja uuesti proovida, kuniks ma saavutan edu! Ma pole kunagi olnud allaandja. Samas ma tean, et kui ma uuesti nullsuhkrule lähen, olen kergemini murduv, sest sellest lähen rohkem stressi. Kavatsen esialgu loobuda oma šokolaadineeludest ja karastusjookidest ja pingutan kõigest väest, et koolis mind uuesti rummikoogiarmastus ei tabaks. Nagunii tabab, aga ma ei taha. Tõesti ei taha. See pole seda väärt. 

Kui juba koolile jutt läks, siis ma olen igastahes elevil, sest ma tahan teada kuidas tänavu mu kestvusjooks läheb ja millised on nüüd mu jooksutulemused ja muud füüsilised näitajad. Eelmine sügis sain ma kestvusjookse viie, ent olin ka pea terve suvi käinud jooksmas (olin ma tegelikult ülimalt ilusa figuuriga, mille käest lasin), ent tunnen et see suvi on mul tugevuseks massiivsed jalalihased ja suurem võhm. Eks siis näeb, kuidas sellega läheb.

Ning jah, kehalised kasvatused kehalisteks kasvatusteks, nendest ma gümnaasiumis väga lugu pole pidanud, sest need on täis tugevalt võrkpalli, millele eelistan ma kahetunnist isevõetud puhkepausi, mis sisaldab endas ka Chopsticksis käiku. Üritan seda tegu vähemalt siis vältida, kui kavas miskit muud, kui võrkpall, sest ma olen ikka selles mängus väga noob ja ma ei viitsi mängida seda mitu tundi mitu kuud järjest. 


Seniks kuni ma siiski kehalises võrkpalli käes ei virele, katsun oma viimast suvelõpu puhkust nautida, saada oma jõusaali kava korda ning magusaga piiri pidada. Küll see uus nädala sissekanne ka kohale jõuab, seniks aga ilusat koolialgust kõigile :) (Või edukat tööpõlve jätku) 




paksult ebaõnnestumisi: week 5&6

Selle suve eesmärgiks oli mul mahtuda oma xxs suurustesse suvekleitidesse ja kaotada liigsed lisakilod, mis mind vormitumaks teevad (kui muidugi ümmargulisust vormina mittearvestada). Kõik on superhea, kaal on vähenenud, sentimeetrid ka vähenenud ning riided seljas suurenenud. Minujaoks on see siiski kahjuks "okei-vorm", mitte see, mida ma tõeliselt ihaldan.
Samas ma võiks ka ju mõista, et mu lühikese kasvu pärast ei saa mu jalad olla just kõige saledamad ning mu väiksesse kõhtu peavad siiski mu kõik elutähtsad organid ka ära mahtuma, aga miski siiski on pushivaks faktoriks.

Kuna tööpäevad on ülimalt tihedad ning tööl olen ma juba 7-8 päeva järjest hommikust õhtuni, mis on täis füüsilist tööd ja liikumist ning suurt vaimset pingutust siis iga õhtu kell 7 kojujõudes olen ma reaalselt koduuksel midagi sellist


Kui ma seejärel jõuan veel mõned meetrid läbida ja veel isegi voodisse jõuda olen ma tubli, sest et noh.. Enamus aegadest ma nii tubli ei ole





Niiet kui ma ise planeerisin peale tööd minna jooksma, jõusaali või rulluisutama, siis see on lihtsalt nii suur ei. Also imestan, imetlen ja austan inimesi kes on heas füüsilises vormis ka töö kõrvalt. Aga vähem loba ja rohkem kuvamist, kui palju ma end käest olen lasknud

WEEK 5:


Nädalas 140 km rattasõitu ja väikestviisi igapäevast magusat, sest muudmoodi ma enam end hommikuti äratada ei suuda. Ma olen elumahladest tühi. No see selleks. Läks see nädal kuidas läks.

WEEK 6:


Esmaspäev:

Hommikune äratus ja kohe jooksutiirule. Võhma jätkus mul korralikult, aga tempo pole enam see, mis aasta tagasi. Samas ma tunnetasin et jooksen kiiremini ja ühtlasemini, aga ajas see ei kuvanud ajas. Veider-veider. Õnneks sain Endomondo lõpuks tööle nii, et ka GPS signaal olemas, aga welcome to my life, ehk seekord jäi see kasutamata, sest ma siiski ikkagi ei lülitanud seda tööle, GG.. Koju jõudes kiire powernap ja rattaga linna ja tagasi sõit. 4x 1 min planguharjutusi ja unele minek. Tundsin taas energiapuudust aga sain oma suhkrud kätte puuviljadest. Üle nädala aja esimene vaba päev igati well spent. Õhtupoole hakkas tundma andma seljavalu.

Teisipäev: Teine ehk viimane puhkepäev. Taaskord sõitsin rattaga Sinti ja tagasi, peale seda läks ilm niii hapuks et otsustasin vändata 20 minutit trenašööril. Vähemalt seljavalu sellega ei suurenenud. Tegin suva järgi kõhulihastele harjutusi, aga piisavalt et pingetunnet oli järgmised kaks päeva tunda. Mõnus-mõnus!

Kolmapäev-Pühapäev: tööle & tagasi rattasõit, lihtsalt kiirem tempo ja teadlikum rohkem pingutust nõudev teekond. Lootsin et suudan vähemalt jooksmist alustada igahommik, aga kas olin liiga kurnatud või ilm liiga tormine. Loodan seda saavutada Week 7´ga.


***

Üldiselt nähes kui vähe ma end liigutan ja kui väiksed on mu edusammud ja protsess- ma tahan alla anda. Ma olen nii pettunud ja kurb, ent ma üritan ka endale mõista anda, et töövälised pinged ja töösisene väsimus on ka omajagu faktoriks. Edasi pushib mind vaid see, et plaanin minna septembrist alates jõusaali ja edaspidi teha hommikujookse, et ka kooliajaks see rütm sisse jääks. Mu keha siiski on ilusam, ja XXS suuruses suverõivad selga minemas. Samas mul on ebaselge ka see, millist keha ma tahan saavutada, kui ma olen siiski rahul sellega, missugusena ma end peeglist näen.

Kuna oleval nädalal on mind õnnistatud kolme vaba päevaga ning hiljem algavate tööpäevadega, olen ma üsna kindel et ma jõuan rohkem ja teen rohkem, ehk järgmine nädal on kindlasti midagi asjalikku kah vahele lugeda, mitte vaid elementaarseid rattakilomeetreid.
Head suvelõppu kõigile!