Eluarmastuse purunemine ja identiteedikriis

Kuidas mu eluarmastus purunes ja veidi identiteedikriisist.

Kõik kes mind vähegi teavad, võivad minimaalse kokkupuute järel öelda, et ma olen magusaarmastaja. Veidi iseloomulikumalt öeldes- magusaröövik. Mistahes suhkrut sisaldav ja veidigi söödav- mulle sobib! Ma arrrrrrmastan magusat! Millal iganes, kus iganes! Läheb sisse! Võinoh, nüüd pean sellest rääkima minevikuvormis. Juba talvest saati olen kannatanud iivelduste käes. Algul eirasin sümptomeid, sisendasin endale, et tegu on toitainete(vitamiinide) puudusega ja vähese päikesega. Kevadepoole kinnitasin endale, et mu iiveldus on kindlasti stressist. Mida aeg edasi, seda rohkem on mu põhjendused muutunud, kuid ainsana pole kadunud iiveldus. Vahepeal hakkasin tähele panema, et mida vähem ma magusat tarbim, seda parem on mu enesetunne. Loobusin otsesest magusast- kommid, karastusjoogid, jäätised, sokulaadid, saiakesed, aga vältisin ka pakimahlu ja  kiirtoitu terve kuu vältel. Ja oi kuidas kaalunumber väiksemaks ludises ja olin energiast pakatav. Polnud iiveldust ega väsimust. Madal distipliin ja suur magusaarmastus, ehk varsti oli mind taas terendamas igapäevane iiveldus. 
Tegelikult on see meeletult häirivaks aspektiks mu igapäevaelus- väga täiuslikuna tundub küll suhkruvaba elu, aga tahet tõmbab alla aspekt, et ma olen selleks sunnitud. Pole vast väga kerge ignoreerida 3-4tundi päevast enesetunnet, mis tekitab tahet kõik endast väljutama, mis paari aasta jooksul on minu suust sisse läinud.  Ma ei suuda magusast loobuda ja ma ei suuda enam peale isegi vähest magusat end ülikehvasti mitmeks tunniks tunda.

Probleem on tegelikult väike- süüa või mitte süüa, aga nagu ikka, on mul vaja probleem suuremaks mõelda, pannes mind identiteedikriisi ette. See, et väike magusaprobleem kasvab välja juurdluseks, mis minust 20 aasta pärast saab, on täiesti tavaline minu puhul. Samas see omab ka ju omamoodi positiivseid külgi- minu iiveldusprobleem tundub kõige tühisem mure selle kõrval, millle üle pikalt juurdlen. Kuidas ma elama peaks? Kuhu ülikooli? Kuidas? Millal? Miks? Kas ma saan üks hetk õnnelikuks ratsionaalselt toimides või ehk peaksin ma impulsiivselt elama, olles koguaeg õnnelik? Olen ma üldse õnnelik? Kes ma üldse olen? No appi naine- võta kokku end! Kas keegi leiab seose eneseteadvustuse ja magusa vahel????? Kas 17 pole ka liialtigi noor vanus muretsemaks ette oma tervet ülejäänud elu ja selle mustrit ja eesmärke? Kohutav, kuidas ühel hetkel, kui kõik on korras on teine hetk minust järel vaid varemed. Mitte otseselt, aga vaikselt on mind kustutamas teadmatus. Tegelikult ma olen kahevahel- osati peaksin ma ju nautima TÄNAST päeva, võtma sellest kõike, olema ja elama. Samas suur osa minust surub peale, et ma mõtleksin ette, mis minust saab homme, sügisel, peale keskkooli jnrjnejne. Lihtsalt kõik need mõtted on suur mörane segadus.(nagu ka mu telefoniekraan). Ja ma lõpuks olen ja tsillin, omades ainsat probleemi tegelikult iiveldusega??????????

Loo moraal: eluarmastus on küll tore ja vahva, aga selle purunemisel on probleeme rohkem kui vaja. (Pls tooge mulle magusat, haigelt isutab) 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar