negatiivsed inimesed ja trashy elu

Kõige armsam on blogimise juures saada küsimusi, miks ma tihedamini ei postita. Minuga on kord juba nii, et kui mul juba midagi olulist öelda pole, ei ütle ma üldse midagi. Ka blogimisega on nii- olen konkreetne inimene, kindla meelega ja otsekohese suuga ja ma ei hakka end 'raiskama' millelegi.. tühjale? See selleks. Täna ei taha ma sellele keskenduda. 
Basically..




Kõik mis ma tahan öelda, on see, et ma olen selle aastaga jõudnud oma eluga sellesse stabiilsesse punkti, kus ma mõistan, mida ma elult tahan ning mida ma selleks TEGEMA pean. Üheks punktiks on olla ääretult õnnelik ja positiivne, mille ma kindlasti saavutanud olen. Üks hetk ma hakkasin mõistma, et inimesed, kes on mulle lähedased ja olulised, ent negatiivsed, on lõppkokkuvõttes saastavad. Ning inimestega suhete katkestamine on mu vaimsele tervisele üks tervislikumaid otsuseid. Palju vähem probleeme ja inimesi, kes toodavad sama negatiivseid laineid, kui nad ise on. Ning ma ise? Ma olen siiralt õnnelik. Ning ma suudan olla palju produktiivsem, kasulikum ja tahtejõulisem. Ma teen, jõuan ja suudan palju rohkem, sest mu elus ei ole neid inimesi, kes mind maha tõmbaksid. Inimesed on ajutised, ning need kes olid olulised, ent negatiivsed on asendunud inimestele, kes on samamoodi vajalikud, end toetavad. Sest nüüd ma isegi ei oska igatseda neid inimesi, kes mulle hävitavad on olnud. Mitte, et ma ei igatseks inimesi- igatsen küll! Lihtsalt igatsen neid, kes on igatsemist väärt. 

Inimene saab enda mõtteid mõjutada ja suunata. Inimene saab enda eluolu mõjutada. Inimene on võimas ja loodud end juhtima. Olla laisk, abitu ja teeseldult nõrk, et anda kontroll oma negatiivsusele. Nah, ei. Mitte täna, ma olen rohkemat väärt. 


Lisaks negatiivsetele inimestele olen ma vähendanud oma elus nutipluti teemat.. Mitte nagu sunnitult vaid nagu.. ma lihtsalt ei viiitsi?!?!?!?!? Tegelikult ma tahan asju päriselt kogeda, mitte igast sammust ja tegevusest tweetida, snappida vms. Ma tahan hetkes elada, mitte näidata end elamas. Seal on niii suur vahe. Näiteks:

1) Ma tahan sõbraga, või kelle iganesega olles tõeliselt temaga aega veeta, temaga olla, koos olla, koos teha. Ma ei taha raisata aega selfiedele ja snappidele, ma ei taha enam kõike kuulutada. Ma ei näe enam vajadust. Ma tahan tunda tõelist connectionit, sotsiaalmeedia selle kõige kõrval on kaotanud oma tähtsuse. Milleks? 

2) Peod- oli aegu kus ma ei suutnud ükski pidu olla nii, et telefon poleks  käes. Nüüd tihti lähen peole 90% akuga, ning tagasitulles protsente vähenenud maksimaalselt 20-e jagu. Mulle meeldivad emotsioonid, päris inimesed, kõik see mis toimub päriselt.

3) messenger. Kui on need inimesed, kes vinguvad, kui keegi neid seenib, siis minust on saanud see inimene, kes ei viitsi enam sõnumeidki avada, kui selleks pole vajadust. Ma ei taha selle inimesega suhelda, ma ei taha aega raisata, siis ma olen nagu

Ma ei pea end paremaks inimestest, kes on telefonis. Ma ei pea end paremaks inimestest, kes snapivad, jutlevad fb-s ja kes tweedivad. Mul ei ole selle vastu midagi. Ma lihtsalt mõistan, et mind ei tee see õnnelikuks, ning ma tahan maailma kogeda teistmoodi. 
Ma lihtsalt näen ja tunnen end õnnelikumalt. Ja teades, kui paljud inimesed ei tunne ja näe end õnnelikumalt- siis sellel on põhjused. Iga inimene on erinev ja iga inimene peaks oma elule lähenema teisiti. Aga iga inimene peaks eemaldama elust need aspektid, mis muudavad isikut õnnetuks või on segavaks faktoriks õnnelikuks olemisel. Kõik on seda väärt. 

Olete kõik toredad.
Ilusat nädalavahetuse lõppu. 



1 kommentaar: