Mõistus on inimese hukatus

Loodan et pealkiri ei suutnud tekitada kelleski eksiarvamust, et siit tuleb üks viha, kurbust ja kibestumist täis blogipostitus. Kaugeltki mitte- mu elu on täis õnne(likkust) ja armastust ja seda on minus niipalju, et ma võin seda kõigile kapaga jagada.



 Tegelikult mul on öelda niipalju, et siit tuleb pikem blogipostitus rääkides kõigest ja kõigist. Ma üritan kõik võimalikult kokku sulatada, et postitus oleks vähegi sujuv ja seostatav. Ja kui ei tule sujuv, siis mis seal ikke. 

Alustuseks- eluolu on olnud kohutavalt kiiire ja selle tagajärjel ma olen mõistnud, et ma olen veitsa halb ajaplaneerimises. Aga noh-elades õpime, pole hullu.
 Alustuseks-neljapäeval sattusin teatri. Noh, mitte teatri- kontserdimajja, eksides vaid korra kontserdimajas ära! Lavateoseks oli LÜGi poolt toodud muusikal "Lavateos". Ma ei judge'i ülesehitust tantsulise, laululise, tekstilise või tehnilise poole pealt. Ma ei judge'i ka mõtet- näidata kuidas nutiplutivärgendus inimsuhteid mõjutab, pigem mulle ei meeldinud väga see viis. Võib-olla ma ei kuulu sinna rühma, kellele see muusikal suunatud on,  aga sellised 14aastaste virisevad pseudoprobleemsed suhted mulle peale ei lähe. Üleüldse mulle pseudoprobleemid peale ei lähe. Muidu oli ok etendus, ma arvan. Küllaltki pinnapealne ja sisutühi, aga noh- maitsed ongi erinevad. 
  Reede sai ilusa alustuse Kilingi-Nõmme sõiduga. Ma arvan, et kui mul peaks kunagi tekkima vajadus teha list lemmikpaikadest maailmas, siis see koht satuks listi esimeste seas. Nii palju energiat, nii palju armastust, nii palju soojust. 
Selle hooaja esimene grillimine ühe kõige tsillima seltskonnaga. See on kuidagi nii oma ja turvaline, kõik on omad. Väheke viskas mu häbelikkus üles ja olin vaiksem kuju, aga selline ma kord olen. 
Hommik oli täiesti teistsugune. Olime vähenenud neljaseks seltskonnaks ja see on kirjeldamatu feeling mis tabab taolistel hommikutel, kus minna õue, värske õhu kätte, panna grill üles, liha peale ja lihtsalt olla. 

Kõik oligi nii nagu tegelikult olla võiks. Tiksumine, grillliha ühes, miski joodav teises käes ja lihtsalt kuuluda hetkesse. Lihtsalt rääkida tunde. Mitte nagu smalltalk'i, vaid nagu päriselt. Sellest, mis on tegelikult oluline. Mõistus on inimese hukatus- seal olidki need inimesed, kellega me saime avaldada oma mõtteid viisil, millest me nüüd kõik targemad oleme. Ma mõistan palju paremini seda, et mu hirmud, kartused, probleemid, emotsioonid ja takistused on vaid minu peas. Meie probleemiks on võrdlemine. Me ei oska nautida seda, mis meil on, vaid keskendume vaid sellele, mida me tahame. Me rääkisimegi nendest pseudoprobleemidest. Me rääkisimegi nendest pseudoprobleemsetest inimestest, kes tahavadki olla väiksed õnnetud õnnetusehunnikud. Kes  omavad uhkust oma valu üle ja kes ei tahagi elada ja tunda õnnelikkust. Ongi inimesed, kes elavad oma peas, oma kujutletavas valus. Miski pole kestev ja me lõpuks jõudsime välja ajuehituse ja usunditeni. Me jõudsime välja milleni heani. Ehedani. Ma olen õnnelik inimene. Ma olen õnnelik inimene et mu elus on niii ilusad inimesed. Ausalt. Ma tunnen end niivõrd täienemas. Ma olen hea inimene. Mu ümber on head inimesed. Kõik ongi hea. 

Lõpetuseks üks lõkkepilt kah, sest why not




See oligi see nädalavahetus, mida mul oli tõeliselt vaja. Sest mul on vaja valmis saada selle nädala sees uurimustöö, lõpetada alustatud projektid, teha palju-palju koolitöid, paar x'i ära parandada, eksamiteks valmistuda. Samas on ka trenne kuhu jõuda ning uni mida magada, aga kõik on tsill. Ma saan hakkama. Olen alati saanud.
Ilusat nädalat teile kõigile, võtke aeg maha ja ärge laske mõistusel enda elu kontrollida. Elage elus, mitte mõtetes. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar