Julge hundi rind on rasvane

Kui throwbackida veidi mu minevikku, siis juba lapsepõlvest saati olen olnud rohkem outgoing  ja fun-loving. Ma ei tea, mis ja millal juhtus, aga veidi peale algklasse hakkasin rohkem kaotama enesekindlust ja tõmbusin endasse, ühtlasi tegelesin asjadega, millega üks minuvanune armas piiga tegelema ei oleks pidanud. Vaatan tagasi küll ahastusega ja mõtlen, et mis mul arus on olnud, samas on hea, et ehk nüüd sedavõrra ei tee ma nii arutuid asju. 
    Vahepeale jäi kolimine ning koolivahetus ja see kõik on taas build-uppind mu enesekindlust ja tahet miskit korda saata. Oma turvatsoonist minna ihuüksi võõrasse keskkonda võhivõõraste inimeste keskele on küllaltki stressful ja ma olen õnnelik, et ma pigem hakkasin selle arvelt end arendama. 

Uued inimesed, kogemused ja head-aega turvatsoon! Saan tõdeda, et ma pole olnud aastaid nii õnnelik, kui ma olen praegu keskkoolis! Aastane eeltöö on andnud suuri tulemusi- ma ei karda enam luua suhteid, hoida suhteid, olla enesekindel ning olla enesekindel eneseuhkusega. Ma olen hakanud end väärtustama ja lõpuks endast lugu pidama.  Ning ei- istudes oma turvatsoonis ja vanades mugavustes ma ei oleks seda saavutanud. Ehk ongi eneseõnn eneseületamistes? Ma olen siiralt õnnelik uute kogemuste  ja katsumuste korral- hirm on kadunud ja see on asendunud tahtega elada. Elada- kogeda, nautida, näha, tunda! 

Mis on teisiti? Ma olen alati tegelenud omaloominguga. Nüüdne enesekindlus on pushinud mind sinna, kus tahe end kuulama panna on teostunud sellega, et ma tõepoolest olen oma suu avanud ja öelnud kindlalt välja selle, mida öelda on. Tahe asju muuta on suuresti suurendanud mu tegevusalasid ja olen leidnud sellest leidnud teatavat rahu. Lisaks- algklasside näiteringid ja ProTeatri tegevliikmelisus ning tänane reaalne olukord, kus ma lähen ja tulen enesekindlalt castingult castingule. Mitte teadmisega, et yo- see roll on minu!, vaid pigem õnnega, et minu kogemustepagas on niivõrd suurenenud ja elu on coolio ja elamist väärt! 


Nagu reaalselt, ma olen veel tugevalt mõttes, mida ja kui palju detailidest rääkida, aga ei taha enam eales küll kedagi uskuda, kui väidab, et õnn pole saavutatav või keegi pole seda väärt. Taganutmised, enesehaletsus ja puuduv tahe paraneda on laiskus ja mõttetu põgenemine. Ainuti tumblris oma probleemidega tegelemine on lauslollus ning lootus, et mingi psühholoog su elu korda teeb on naeruväärne. Kui tahta muutuda siis tõesti peaks tegema seda nüüd ja praegu, et hiljemalt tõdeda, et kõik on hea.. Riski, aga ela! Julge hundi rind on rasvane noh!

Kuigi on mul väike lugejaskond alles tekkimas, tahaksin ma siiski tänada kõiki, kes on mu elus mänginud mingit rolli  kahe aasta jooksul. Inimesed on niii ilusad ja head ja tunnen, et iga päev on vaid uus ja parem seiklus. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar