APPI NOORED MIDA TE KORRALDATE?!?!

Sattusin mõnikümmend minutit tagasi peale tv3 uudistesaate uudisele, kus näidati Haapsalu näitust, mille teoste autoriteks on noored ise. Ma olin nii positiivselt üllatunud, kui tugevaid emotsioone ma juba kogesin läbi televiisoriekraani, aga siiski nägin miskit, mis mind lõi pahmiks. Enesevigastamine. Enesevigastamine ja selle  ilustamine. Miks? Milleks? Kunst kunstiks, selles konkreetses teoses puudus romantiseerimine, aga see tõi jooksvate mälupiltidena meelde kõige selle, mida praegu noored sotsiaalmeedias korraldavad. (Sisimas karjun iga kord appi) 

Ma ei tea, miks mul endiselt on sellised inimesed sõbralistis. Aga nad on. Ja selliseid prototüüpe on kindlasti veel, lihtsalt ma ei tea, sest nad pole mu sõbralistis. Jutt on nihilisti linkide jagajatest (ei- nihilisti ega millegi muu jagamises ei peitu probleem) 
    Olles ise tugev nihilisti austaja, loen ma ikka, kui keegi miskit jagab ning loen ka siis, kui keegi midagi ei jaga, Aga mul on kujunenud välja teatud inimesed sõbralistis, kes toodavad ja jagavad nihilistis(t) täielikku jama, mida oleks parem mitte lugeda. Aga ma loen, ja nagu öeldud- karjun sisimas tugevalt appi. 
   
Ma ei tea, millal ja miks, aga kui peale seda, kui hakati rohkem jagama infot vaimsete häirete, toitumishäirete ja enesevigastamise kohta, hakkas pihta selle kõige ilustamine ja romantiseerimine, tehes sellest miskit, mis peaks olema ilus ja armastusväärne. Miski ei aja mind rohkem närvi kui taoline mõtteviis- häired on maised piinad ja vigastamine on kõike muud, kui midagi mille üle peaks olema uhke. 
   Nende nihilisti juttude teemad on  üsna mustrilised; appppi, mu 14-15aastaselt alanud eluarmastus sai läbi, koolis on kõik nii halvasti (sest koolis ma ei käi), kodus on ka kõik halvasti, ning nüüd ma kirjutan sellest kuidas vaid enesevigastamine mind aitab, et oma "sõprades" tekitada süümepiinu, 
Eriti suure hälve puhul (mis pole kaugus tasakaaluasendist) lisatakse taoliste teemadega seonduvaid  pilte instagrami, tumblri, phhhotosse või kuhu iganes, sest  kuskilt peab tähelepanu ja odavat kaastunnet saama. 

Kui aastaid neli-viis oli enesevigastamine selline teema, millest keegi ei rääkinud ja vaimsed haigused pigem tabu, siis nüüd on noorte seas pigem menukas pookida endale külge võimalikult isediagnoositud haigusi ja flashida nendega igal võimalikul viisil. Appi noored mida te korraldate? 
Mis toimub su peas, kui sa leiad, et kui sa ennast hakkad vigastama, et see toob mingi lahenduse probleemile. Jah, see su enda hävitamine toob vaid lühiajalise reliefi aga kas poleks ratsionaalsem otsida selle asemel konkreetset lahendust? Hakitud käed ja halavad postitused? 
Sule oma sotsiaalmeedia. Kustuta tumblri, twitteri, ja instagrami app. Leia elu milleski muus kui selles, mis on sinu nutividinates. 

Tugev kõrvalekaldumine taaskord, aga minus on lihtsalt vaid tugevalt suur küsimärk, miks leitakse ilu asjades, kus ilu ei ole? Miks on see niivõrd selline teema, mis on niii aktuaalne, et pseudoprobleemide korral eiratakse loomulikke tundeid ja leitakse muu väljendusviis, sest nii ju internet asja kuvab- kergemat väljapääsu? Mis toimub? Mis toimub? 
    

Mul on väga kahju, kui sellise teemaga ma riivasin kellegi tundeid või solvasin isiklikult. Minu suhtumine sellisesse asja on äärmiselt negatiivne, kuid kui sa tunned, et sa oled raskes seisundis ja sul on sundmõtted enesehävitusele või enesehävituse teod, palun otsi abi! Aga mõista, et enesevigastamine on vaid põgenemine ja äärmiselt rumal. See ei ole ilus, see ei ole kunstiline. See ei ole normaalne. 


6558088

Emotsionaalse toe telefon

E-P 19.00 - 07.00

http://peaasi.ee/kysi-noustajalt/

Lõpetuseks-  tänane blogipostitus oli kirjutatud mu enda emotsiooni ajel, sest mind ennast häirib selliste asjade tavapäraseks tegemine. Ma mõistan mis toimub nendega, kes seda nii teevad, aga ma ei soovi, et sellist asja peetakse nii normaalseks juhtumiks, kus sellistele asjadele ei pöörata tähelepanu kui millessegi, mis on ohtlik ja otsekohest abi vajav!



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar