#30pk: 10 asja, mis muudavad mind tõeliselt õnnelikuks

Uuel aastal uue hooga! Uskumatu, et täna on page 1 of 365 ning samuti ka page 1 of 30. Nimme võtsin vastu blogijate challengi ja kaasa lüüa projektis 30 päeva kirjutamist ehk terve see kuu on minult tulemas iga päev vähemalt üks postitus.
Täiesti sõge on seda mõelda, sest 30 postitust on üle poole aastaga kirjutatud postitustest ning pealegi on mustandites juba 4/5 valmispostitusi kaunis hulgi valmis. Meeletu kogus, aga miks mitte! C'est la vie!



10 asja, mis muudavad mind tõeliselt õnnelikuks.

1) Õnnelikud inimesed. "Ma olen nii õnnelik, et inimesed on nii ilusad ja head." Minus on alati suured soojuslained keha läbimas kui näen siiralt õnnelikke inimesi. Inimesi, kes ületavad oma hirme, teevad seda mida armastavad, loovad ilusat, on ilusad. Mind teevad õnnelikuks siirad emotsioonid ja nägemine inimestes õnne.

2) Hea muusika feat head mälestused. Selles on midagi. Kui kuulan lugu ja mingi mälestus flashbackib silme ees. Ma olen taas õnnelik, taas kogemas neid emotsioone, mida tunnetasin hetkes viibides. Taaskogemine. Mäletamine. Teadmine, et elus on olnud miskit niiiiii suurepärast. Eriti kehtib see 2015 ja 2016 aastate puhul.

3) Head kallistused. Nendes lihtsalt on midagi. Lähedus, soojus, turvalisus, usaldus. Mõndade inimestega kallistused klapivad. Enamasti ka siis, kui hingeloomad klapivad. See on õnn. Ausalt on.

4) Loomad. Loomad on nii siirad. Nende usaldus ja armastus on siiras. Võita looma usaldust on nii hea tunne. Soojus.

5) Armastus. Armastus ON elus kõige ilusam ja imelisem asi. Kõik. See ei kuulu vaidlemisele. Armastada ja olla armastatud. All we need in life. Pole tähtis armastusevorm- perekonna vahel, sõprade vahel, partnerite vahel. Kui elus on see saavutatud, on karuosa elust saavutatud ka.

6) Kunst. Ma olen kunstiinimene. Ma olen ülitundlik inimene. Kunst puudutab mind. Mulle meeldib olla puudutatud. Hingeliselt. See on soe tunne. Teeb õnnelikuks.

7) Uinumised. Siia kuuluvad need pühad lõunauinakud peale autokoole ja gümnaasiumitunde. Ent pigem mõtlen ma siin teistsugust konteksti. Ma olen loomult rahulik inimene. Eriti, kui mul on turvaline ja hea olla. Ma muutun vaikseks ja naudin olekut, tihti kinnisilmi. Sellistes situatsioonides paariks minutiks magama jääda on parim. Autotrippidel, pidudel, kusiganes!

8) Enesearmastus. See on imeline tunne. Kui oled aastaid end vihanud ja see eneseviha on asendunud määramatu enesearmastusega. Ma olen endale püha. Ma olen enda priroriteet. Ma olen enda oma, eelkõige.

9) Kiitus kelleltki, keda austan. Komplimendid inimestelt, keda hindad on minule tugeva tähendusega. Eriti, kui need on millegi konkreetse pihta. Näiteks on mu aastatöö (luulekogu) üheks juhendajaks õpetaja, keda ma austan ta intelligentsuse, maailmavaadete, elukogemuste ja oleku tõttu ning kui kuulsin ta sõnu, et ta on tõsimeeli mu loomingust vaimustatud, andis see tõsiselt jõudu. See tegi tõsiselt õnnelikuks. Sellised asjad teevad õnnelikuks.

10) Tunne olla vajatud. Teadmine, et sinu eksistents ja olemine on vajalikud. Teadmine, et kõik sinuga seonduv on tahetud





Ma ausalt valetaks, kui ma ütleks, et ma ei nuta praegu silmi välja. Nutan. Elus on nii palju head. Ma olen niii õnnelik inimene, et mu elus nii palju ilusat ja head on. Ma olen nii õnnelik, et mu elus on nii ilusad inimesed. Ma olen nii õnnelik, et minu maailm nii ilus on.
Kui ma seda postitust veel kirjutama polnud jõudnud hakata, arvasin ennatlikult, et küllap ma meigist ja matemaatika viitest kirjutan. Ei. Ei kirjuta. Need ei ole olulised. Need ei ole üldse nii olulised, kui ma seni olen arvanud. Ma olen alati otsinud vist õnne veidike valesti. Õnn on olnud koguaeg- minu sees ja minu ümber.

Kell on varsti pool 5 hommikul. Täna on esimene jaanuar. Ma olen terve aja nutta lahistanud. Ma ikkagi olen üks ülimalt õnnelik inimene. Ja ma ei suuda elus ära tänada kõiki, kes on teinud selle minu jaoks võimalikuks.

oli tore, 2016

Uskumatu, et täna on aasta viimane päev ja uus aasta algab vaid mõne tunni pärast. On see aasta olnud, mis see on, aga kindlasti üks mu elu ilusamaid ja põnevamaid aastaid üldse. Ma ei tea, kas see tuleneb vanusest, aga tänavusel aastal tulin kindlasti endas selgusele ja arenesin oma isiksuselt kõrgemale ja kaugemale.
Otsustasin ka blogisse lisada mõned üksikud pildid paljudest, mis minu jaoks paljutähenduslikud ja ülimalt kokkuvõtvad.







17 tuul ja torm










apelsinide seiklused








muud pole öelda, kui #jaanipäev








Kuidagi soe tunne tuleb sisse. Veidike on kahju, et ma ei saa kõiki pilte panna, kuid kõigel on põhjus. Loodan, et kõigi aasta oli sama imeline ning et kindlasti kõigil tuleks suurepärane uus aasta.
Aitäh kõigile, kes mu aastat aitasid kujundada nii meeldejäävaks ja suurepäraseks!






 


Mitu osa on minust surnud?

Ma pole niii ammu arvutiekraani lahti lükanud, et sõnu üksteise ritta seada ma ei oska. Minus on nii palju süütunnet, et ma olen enda ühe olulisemaid asju niimoodi unarusse jätnud, ent samamoodi on jäänud ka unarusse ka näiteks magamine või söömine. All good.


11. klass on tegelikult pingeline ja kuna ma tahan olla parimal juhul viieline õpilane, ent aktsepteerin ka mõningate ainete neljasid, pingutan ma maksimaalselt. Ent endiselt õpin elama tervisega mida üritan hoida, although mu enda immuunsus vihkab mind mitmel võimalikul viisil. Küll kõik paika loksub. Alati loksub.


 2016 detsembris ma:

+ Ei söönud mitte midagi tervislikku

+ Ei teinud üht minutitki trenni

+ Unustasin magama minna ja olin tihti üle kuuekümne tunni järjest ärkvel

+ Tekitasin autokooli sõidutunnis mitu liiklusohtlikku olukorda

+ Eksisin mitu korda linnas ära

+ Lükkasin traditsiooniliselt kõik viimasele minutile




AGA




+ Avastasin endas mitu korda rohkem jõudu, kui arvasin olevat

+ Võtsin end mitmel alal tõsiselt kokku

+ Slayisin jõuluballil

+ Unustasin taas teiste arvamustest hoolida

+ Minna poodi nätsupurgitäie kahekümnesendistega (40euro väärtuses) ja osta klassirahade eest klassijuhataja jõulukingitus. Priceless.

+ Sain hakkama jõulupakkide pakendamisega

+ Ühe korra tegin ühe hea nalja ka

+ Olin hea inimene nii endale kui teistele





Ühesõnaga, blogimaastikul ma see kuu aktiivne ei olnud, küll aga olin seda (enam-vähem) jooksvalt aasta jooksul. Ma olen õnnelik, et minus oli seisukoht, et kirjutan vaid siis kui miskit olulist on öelda. Kvaliteet enne kvantiteeti, as they say. Varsti olen ma ise täisealine ja minu blogilgi täitub täitsa esimene tegutsemisaasta. Seega. Kui ma juba kirjutasin, mida ma see kuu tegin, siis tahan ka veidi välja kirjutada mida ma plaanin see aasta enda blogiga (ja iseendaga) järgmisel aastal ette võtta.



+Esiteks!!! Kuna telefon, olgugi et õunatelefon, suudab teha häid pilte, ei suuda see teha piisavalt häid pilte blogi jaoks. Igastahes uurin maad ja panen raha kõrvale (Tõenäoliselt kooli kõrvalt töötamisega) kaamera jaoks. Ma tahan selle kaamera ISE välja teenida ja ISE õppida, et ISE areneda ja paremaks saada, seega võib asi aega võtta



+Teiseks tahaks ära õppida imelise asja nagu ajaplaneerimise ja leida rohkem aega, et tugevama sisuga postitusi teha. Sest pole imelisemat tunnet, kui keegi kirjutab/ütleb et mu postitused mõjuvad inspireerivalt/motiveerivalt ning ootavad neid. Liialdamata iga kord seda kuuldes on mul pisarakraanid lahti.




+Ma ei ole küll väga tugeva usuga enda postitustesse, aga minu ümber on inimesi, kes mu blogisse usuvad ja seega võtab julguse kokku ja teeb facebookigi selle blogilehe ära. Ega midagi halba sellest (vist?) juhtuda ei saa.. loodetavasti...



+Olen silma hoidnud paljudel ülikoolikursustel kuhu minek kindlasti oleks nii mulle arendav kui ka tulemuslikum. Parem kirjutamisoskus, enda turundamisoskus, sest to be honest, eks on minuski salasoov veidi tiibu sirutada.


+ Kindlasti trenni ja palju vahvaid asju, millest kirjutada. Vahvate asjadega tuleb ka see enesekindlus, et kirjutada asjadest, mis mu meelel ja mis kindlasti väärivad väljakirjutamist :)





Seniks aga tahaksin rõhutada, et jõuluaeg on imeline aeg. Võtke aeg maha. Olge perega. Armastagem. Teisi ja ennast. Kooliõpilastel on kestmas imeline vaheaeg ja selliseid puhkuseid tuleb väärtustada. Või maha raisata. Vahet ei ole. Maailmas on nii palju häid jõulufilme mida vaadata ja piparkooke mida süüa, et ebaproduktiivsus on ka produktiivsus.
Ilusat jõuluaega kõigile ja rahulikku aasta lõppu :)

(PS: hoidkem rakettidega piiri, loomad kardavad neid..)

(PS vol 2: pealkirja negatiivsus oli hetkeemotsioon, aga ehe näide, et kui end positiivsele lainele lükata, läheb kõik hästi)





blogijate jõululoos 2016

Hei-hei!


Kui muidu ma seni arvasin, et jõulukingitustest paslik kirjutada pole, siis nüüd on mul küll vastupidine põhjus just jõulukingist rääkida. Blogijate seas aktuaalseks teemaks on kindlasti meie omavaheline jõululoos, mis tänu ühe eriti toreda ja ettevõtliku blogija Mariliisi algatusel ( blogi siin ) toimub.


Kui ma sain teate, et mulle on postkontoris saadetis, olin ma kirjeldamatult elevil ja kui neljapäeva õhtutundidel koju jõudsin ja laual suurt pappkasti nägin, lõid mu silmad särama nagu lapsel kommipoes. Ent kirjeldada enda vaimustust, kui ma kingituse sisu  nägin, ma ei oska. Mul on niii hea meel, et minule kingituse tegija on mu postitusi lugenud ja kingitus läks niiiii täppi. (Antud hetkel olen ma ka veidi enda sõnaseadmisoskuses pettunud, et enda õnnetunnet edastada ei oska)


Loosi tõttu sattusin mina olema kingisaajaks Triinule, kelle puhul tahan välja tuua koheselt selle, et tegu on küll kuldsete kätega naisega. Lihtsalt vaadake neid kaarte! (siin) 
Käsitsi tehtud kaardid on kõige armsamad kaardid ning oeh kui südantsoojendav see kaart on.





Samuti oleks viisakas ka vabandada, et ma ei suutnud ise ära kannatada, millal pildid valmis saan, sest kui kord õige hetk oli, oli tubli pool sisust juba söödud. Ometi on see kõige armsam asi üldse ning  niii tabav!





Kogu purk oli tegelikult ülipisikeste vahukommide ja küpsistega täidetud ning purgi enda nägemine toob naeratuse suule.(Olen ju viimastel blogipostitustel vaid nutnudki, et vaid suur kass on peal)






Küpsiste puhul kaldun arvama, et tegu on samuti käsitööga. Ma pole elus veel nii häid küpsiseid saanud ning pean tõsiselt end tagasi hoidma, et neid küpsiseid hilisemaks jätaksin. Halva tuju tarbeks võinii, sest nende maitse on lihtsalt vapustav. Niipalju domineerivaid maitseid! (Ma isegi ei liialda kui ütlen, et tegu on nüüdse uue lemmikmaiustusega)






Kui juba uutest lemmikasjadest rääkida, siis see tass on küll kindlasti mu lemmikteetassiks.
Ent siin pole teguriks tassikaas ega üliarmas kujundus, vaid selle praktilisus!



Lihtsalt kõige parem asi mida kingiks saada. Oeh!
Ma armastan teed ju niivõrd palju ning kingituse tegija teadis seda samuti.



Kogu see kingipakk on popilt ja noortepäraselt väljendades LIT AF ja nii GOALS. Kui seni halasin ja halisesin, et jõulutunne on kadunud, siis sellise soojusega on ka see vajalik jõulutunne tagasi tulnud. Headus teeb elu ilusaks.

Ma arvan et see on üks parimaid kingitusi üldse, mis aastate puhul saadud on ning raske on hoida tagasi seda õnne ja naeratust, mis kingitusele mõeldes tuleb. Aitähaitähaitäh. Mu olemus on tabatud.

Mis närib su südametunnistust?

Üks asi viib teiseni. Ning lõppsaadused annavad kokku uue pildi. Sellest see praegune blogipostitus on sündinud ka. Mõistmisest ja mõistmatusest. Ühesõnaga. Jah.

Kell on minuteid kümme läbi. Võtan koolikapist vajalikud asjad ja lükkan hooga kooliukse lahti. Keegi jõuab sellest veel sisse lipsata. Kell on minuteid kümme läbi ja ma olen sõnaotseses mõttes done selle päevaga. Ma rohkem ei taha. Ei suuda ka. Tõstan pilgu telefoniekraanilt- maaliinibuss sõidab. No lahe. Sellele ma tahtsin tegelikult jõuda. Okei. Tagasi ei viitsi kooli minna, sest mul pole õrna aimugi kus on magnetkaart millega saab kooli sisse ning poodi ka eriti ei viitsi. Õues peaks kraadid suht nullis olema, jõuan pool tundi istuda küll. Võinoh, jõuan pool tundi olla küll nii, et telefonil aku ei sure ja käed ära ei külmetu.

Umbes midagi sellist ma mõtlesin kui otsustasin kolmapäeval oma kolm asja kokku tõmmata ja kodu poole asuda. Omamoodi õigustusena olin ma umbes 4 tundi jõudnud sel päeval matemaatikaga tegeleda, ning minu jaoks oli asi tasakaalus. Või ma üritasin endale sisendada, et asi on tasakaalus. Lühidalt öeldes ma olin täiesti endast väljas ja ma pidasin vajalikuks enda vajadused kõrgemale seada ja koju minna. Niikuinii olin pingeid täis ja koolitundides punnitamine midagi kasulikku poleks endaga kaasa toonud. Midagi ma olen keskkoolis ikkagi õppinud- endast hoolima.

Scrollin tavapäraselt sotsiaalmeediat ja tunnetan midagi rasket oma jalgadel. Klemm läheb kõrvuni kui enda süles koera pead näen. Telefoniekraan lukustub ja kogu tähelepanu läheb koerale. Hundi ja laika segu, nagu ma kuulsin mehelt, kes jalutusrihma teisel pool oli. Kuulsin veel nii mõndagi. Näiteks, et Nots ei haugu, vaid ulub ning loomad annavad armastust mida inimestel vajaka jääb. Lisaks veel indiaaniusust ja üldse- maagiast, maailmas rändamisest ja kõigest sellest, mida minul keskkooliõpilasena on raske mõista. Ma ei ole rastapatsidega vaba hing. Kuigi tahaks.

Mõned päevad hiljem ma taaskord koolist end ei leidnud, sest tervitused tervisele ja vajadusest ühe produktiivsema päeva järgi. Ma ei ole kunagi olnud puudujatüüpi ning nädalane puudumistejant on ka rohkem tõeline erand, aga sellised puudumised toovad ausalt kasu. Samas tundsin ju ise seda, kuidas südametunnistus vaevas ja koristasin liigkorralikult tuba ja tegin rohkem asju, kui tavaliselt kahe-kolme päevaga. Ikka ei anna rahu. 7 puudutud tundi.

Ma pühendun täielikult õppimisele ja mõistan end, miks mul oli endal näriv tunne täna sees. Aga on ka teistsuguseid, nn. musti südametunnistusi. Ja nende puhul mõista ma ei suuda, mis keiss on.

"Jõulud on imede aeg", "Jõuluajal tuleb inimestes headus välja" ja  kõik see jant. Kõik see jõuluaegne heategevusteema. Don't get me wrong- ma olen siiralt õnnelik, et selline heategevus jõulude ajal toimub, aga ma ei mõista, miks ei võiks asi olla aastaringne.
Miks otustatakse näiteks klassis vaid jõuludel, et võiks rahad kokku koguda, koerte varjupaika need viia ja isegi mõned tunnid loomadega veeta. Pärast hea tundega koju minna- kindlasti tegin looma päeva rõõmsaks. Aga ükski loom ei ela vaid jõuludel. Vaid aastaringselt. Ning kui varjupaiga loom saab tähelepanu ekstra vaid jõuluajal, ehk ühel kuul kaheteistkümnest, siis mida mõtleb taas loom, kui teda enam ei külastata ja ta end reaalselt üksi tunneb? Ah?

Miks inimesed tahavad vaid jõuluajal head teha? On valmis vesistama kaasmaalaste kurbade elude üle ja annetama kõikvõimalikke asju, mida abivajaja vajab. Miks just jõuluajal? Miks sa just jõuluajal saadad selle viieeurose sõnumi sinna lastehaiglasse? Usu või ära usu, lapsed on seal aastaringselt.
Või miks sulle  tulevad supiköögid ja toidupangad jõuluajal? Nälg eksisteerib aastaringselt.

Ma lihtsalt mõtlen, mis on inimestes valesti, et jõuluajal on seletamatu vajadus teha midagi ekstra head. Kust see vajadus tuleneb? Kuhu jääb aastaringselt see vajadus, kui meie ümber on samamoodi hingi, kes vajavad abi, tähelepanu, hoolt ja armastust.

Minus oli täna vajadus olla ekstra hea, sest tean mida tegin valesti. Nüüd palun mõtle, miks sa tahad just jõuluajal olla ekstra hea- mida sa oled siis teinud nii valesti?


Throwback olnule ning veidi elust ja minust enesest

Heihoo! Tänane pühapäev on iiiiii-m-eeeee-il-uuuuu-s ja minus on sellega seoses niipalju positiivset energiat ja motivatsiooni Ei väsi leelotamast seda, et talves on nii palju ilu ja armastust ja see annab elule nii-nii-niipalju juurde. Sellisel hingelisel ja vaimsel tasandil, kui kõik on puntras ja pingeid liigagi palju. Kõik loksub ise rohkem korda ja kohustustekoorem ei tundu nii hull, tappev ja murdev (kui see tegelikult on).



 Samas elan ju Eestis kus igapäevasel ilmaga nii vedanud ei ole ning ilusa ilma puhul olen kinni (vabatahtlikult, muidugi) klassiruumides. Ning siis enam ilusast ilmast motivatsiooni ei leia ning kohustuste suurus lööb reaalsusena näkku. Ent eluga TULEB hakkama saada, sest niikuinii iga inimese kannatusekoorem on nii suur, kui inimene seda kanda jõuab.

Kui eelmises blogipostituses mainisin seda, et jõuluimena loodan Tallinnast leida eelarvesse mahtuva ballikleidi, siis imedesse ma nüüd usun, ent Tallinnas sai mulle selgeks nii mõndagi. Tõsiasi on see, et meie elud on meeletult tempokad ja nii on ka minu perekonnas. Kõik oleme enda argieludega tõsiselt tegevuses ning ühisaega on kahjuks vähe. Üritan ise ju käia korraga kahes koolis, lüüa kaasa õpilasesinduse elus ja olen tegevliige mitmendat aastat koduvalla noortevolikogus. Ent tunde on päevas ikka kõigil samapalju ning mõni hetk tahaks ju magada ning süüa või kasvõi lõõgastudagi. Mitte et ma oma elutempo üle vinguks- mulle tõsiselt meeldibki see, et mul on alati palju teha ja ma ei istu käed rüpes oma elu maha.

Ent see nädalavahetuse algus saigi aeg täielikult maha võetud. Plaanisin küll õppida autokooli teste teel Tallinnasse või lugeda kohustuslikku kirjandust, aga bussi astudes teadsin juba ise, et ma ei hakka end surumagi, sest see pea kahetunnine sõit oli MINU aeg. Minu aeg vaatamaks telekast oma lemmikmultikat (Kollidekompanii) ja üle pika aja lihtsalt lebotada.  Tallinnasse jõudes oli film vaadatud ning tuju nii hea. Väsimus oli mind küll tabanud, sest eelnev öö olin kolmeni öösel ärkvel olnud ja bioloogiat õppinud ning geograafiaga tegelenud, ent pealinna vastiktuuline ilm pühis silmist une (ning tegelikult ka mind ennast) ning millegi pärast oma isa järgi oodates hakkasin heietama veidralt oma elu üle, enese mõtetes muidugi.

Ma olen enda üle uhke, ausalt. Muidugi- minus on väga palju halbu omadusi, aga need käivad minuga kaasas ja ma isegi ei tunne end väga nende üle halvasti. Samas on minus (nagu igas teises inimeses) siiski ka väga palju häid omadusi ning ma üldpildis pean end heaks inimeseks. Samas mind on viimasel hetkel hakanud hirmutama fakt, et põhimõtteliselt kuu aja pärast olen ma legit teovõimeline inimene, ehk minust saab täisealine! Minust! Minust! Kusjuures mind pigem see hirmutab, sest ennast tunnetan pigem 14aastasena, mitte ealeski täiskasvanuna. Mida rohkem sellele mõelda, seda rohkem see mind kohutab.
   Okei, kindlasti ma mõtlen üle, sest ega see vanusenumber midagi oluliselt ei muuda. Okei, mul on legaalne ostuõigus nikotiinile ja alkoholile, ent mille tarbimisest ma niikuinii huvitatud pole ning egas' ööklubidki pinget ei paku. Õnneks jätkub tavapärane elu gümnaasiumis ning peale seda proovin enda unistust saavutada- enda erialale saada ülikooli sisse. Samas. Ma ei tunneta end iseseisvana, et saaksin olla täiskasvanu. Teovõimeline. Miiiiidaaaa!?!?!?!?

Aga paraku olen ma viimasel ajal enda kui indiviidi üle arutlenud. Milline ma olen ja kuidas ma olen muutunud. Mul on hea meel tõdeda, et kindlasti targemaks, kui olin aastaid tagasi. Sellisel elukogemuse poolelt, mis aitab mul rohkem olla kahe jalaga Maa peal ja jääda ratsionaalsemaks. Mul on hea tõdeda endas rohkem enesekindlust, mida minus aastaid polnud ning mul on hea meel alati kuulda, kui keegi ütleb, et ma olen juhtimisoskustega inimene ning mõjun veenvalt ja autoriteetselt. (Pole miskit, millena end ise näen, sest välimus ei toeta mu isiksust)

Ning rohkelt olengi ma mõelnud, kes on mind elus mõjutanud. Kindlasti pere. Mul on vedanud tegelikult meeletult töökate vanematega, kes on elus õpetanud seda, et elus tuleb kõige jaoks ise vaeva näha ning kelle tõttu olen ma siiski iseseisev ja järjekindel. Pole väga allaandja inimene. Ma olen kindlasti õnnelik inimene. Kindlasti ka blessed. Ent kindlasti olen ma ise väga palju pingutanud, et mu enese elu hea oleks.

Lõdisesin seal autobussijaamas ja senised aastad jooksid silme ees. Silme ees oli see mina, kes ma olin eelmisel elukohas- tugeva sisuga ent nõrga isiksusega mina, kellel oleks olnud palju öelda ja teha, ent ei suutnud ega osanud seda kunagi teha. Olin väike, noor ja mõjutatav ning küllap oman asju, mida kahetsen, ent mis mulle on palju õpetanud.
   Meenus kolmanda astme põhikooli mina, kellel puudus esinemiskindlus ja positiivne enesehinnang, ent kes iga päevaga muutus kindlamaks ja tugevamaks. Meenus põhikooliaegne mina, kes sai palju haiget ja tegi palju vigu, ent kes üldkokkuvõttes oli juba üpriski tubli ilmakodanik.
    Meenus ka suvi enne gümnaasiumi, mille puhul sai mul elus selgeks, kes olid mu sõbrad. Päris sõbrad. Palju uusi tutvusi nii andekate inimeste näol ja nii palju isiksusekujunemist. Ning imekombel sattus minul juhtuma olema väiksemat sorti glow-up, mistõttu gümnaasiumit alustasin enesekindla ja ennast armastava inimesena. Kümnendasse klassi sattus palju head- inimene, kes on kujundanud mu iseloomu ja olekut, inimesed, kes mu iseloomu pilasid, ent kellele olin oluline ning märkimisväärne first love laadne asi. Super aasta.
   Vahepeale jäi suveke Lottemaal ning nüüd ma olengi üheteistkümnendas klassis ja praegu mõtlemas enda eluolu üle. Ma olen tugev inimene. Iga päevaga aina rohkem arenedes ja muutudes ning leidmaks end rohkem kasvamas. Seda kahjuks vaid vaimsel tasandil, sest füüsiliselt olen ja tõenäoliselt jään oma 157cm kanti. Aga ma olen NIIIII õnnelik. See  kõik-kõik tähendab mulle küll palju. Okei, mu iseloom on kohati selline mis väga paljudele peale ei lähe, aga samas see olengi päris mina ning ma olen ülimalt õnnelik selle üle, et ma ei proovi olla keegi, kes ma pole et olla üldises pildis aktsepteeritud ja sallitud (praegu olen ma ka, lihtsalt, mitte laialdaselt, sest päris peab olema päris tugev minu kannatamiseks, sest kui veidigi nõrk selgroog juhtub olema, leiab tihti mõni inimene mind blockimas, hehehehe)

Mul oli tõsiselt armas nädalavahetus, sest enese jaoks võtsin aja maha. Ma ei tuisanud ringi ega ajanud asju, vaid lihtsalt lebotasin diivanil, lahendasin ristsõnu, shoppasin mööda kaubanduskeskuseid ja mõtlesin sellest, et ma olen tõsiselt õnnelik inimene. Tunnen end kindlasti rahulikuma, kuigi sellest nädalast kujuneb kindlasti midagi, hmm, leebelt öeldes tapvat. Aga praegu vedelen ma oma sassis toas, mandariinikoorte keskel ja vaatan mis siin kodus toimub. Täna on olnud imeilus päev ja kuidagi eriti tugevalt on tulnud see nädalavahetus välja see, kui positiivset mõju on mu vanemad andnud, sest mõlemaid pean oma eeskujudeks.

On inimesi, kelle autoriteetideks on poliitikud, kuulsad lauljad-näitlejad või sportlased. Minu autoriteetideks on kindlasti mu vanemad. Ning ma usun, et paljudel on. Võinoh, vähemalt ma olen õnnelik, et ma seda praegu mõistan ning nende olemasolu ja tegusid kohati teise pilguga suudan jälgida.

Mind on alati õpetanud vanemad endaks jääma. Nad on lasknud mul eksperementeerida paljude aladega ning lubanud elus teha vigu. Viimast omadust hindan eriti tugevalt, sest läbi nende vigade olen ma vast elus ka kõige rohkem õppinud. Ma olen ausalt õnnelik vanemate julgustuse eest ning selle üle, et mind on alati sunnitud igast madalseisust püsti tõusma. Mu vanemad tahavad mulle kindlasti vaid head, aga mulle nüüd meeldib, kuidas nad on proovinud mind panna asju välja teenima, vanemana ise nende eest pingutama. Ma ei võta enam elus miskit ise enesestmõistetavaks ning minus leidub tänu neile meeletult palju püüdlikkust ja tahtejõudu. Inspireerivad inimesed ning loodan, et kunagi suudan ise anda kellelegi niipalju positiivset mõju, kui ma seda seni ise olen saanud.

Igastahes. Võtke ausalt mõnikord aeg maha. Sööge palju tervislikku ja värsket kraami. Nautige elu ja olge alati need, kes te olete. Siis on elu vahva.  Isiklikult üritan oma põssala korda saada ning veidike kohustustega tegeleda, sest liialt kaua illusioonides kükitada pole kunagi hea.

NB: kas keegi blogilugejatest oskab teada/soovitada, kust leida PÄRNUST eyeglitter primerit (Tallinnas lootsin NYX'i oma soetada, aga see oli läbimüüdud, niuniu)





Lobajutt: advent ja jõulukinkidest

Detsember! Lõpuks detsember! 
Ma olen täielikult jõuluinimene ja ma ei suuda uskuda, et lõpuks on mu lemmikaastaosa käes. Kohati ma säran nagu täheke kuuse otsas, kohati on pisike nukrus mu sees, sest varsti on see kõik küllap läbi. Ent samas- ma olen terve aasta, liialdamata, jõuludest rääkinud.


Ühesõnaga on jõulud tulemas ja ma olen reaalselt selle üle niiivõrd õnnelik. Ootan juba millal tuleb kuusk tuppa, lumi maha ja jõulufilme on telekava täis. Ma olen täielikult kodune inimene sel perioodil ja ma ei soovi väga majast väljuda, kui mul on mu kodu ja pere ja koer ja piparkoogitainas ja kamin ja jõulutuled ja kõik on nii hästi ja korras. 


Ma ei ole materiaalne inimene ja ei armasta jõule kindlasti mitte seepärast, et kahekümneneljanda õhtul endale kingitusi kokku krabada. Jah, tunnistan- kingitused on maasu teema ja kui varem oli mul neid ebamugav saada, siis nüüd vastandina tunnen täielikult, et kingitused on okei teema. Samas aga vaatab blogimaastikku kus on suur nutt ja hala jõulukingituste ümber. Another küsimärk sest tundub olevat pseudoprobleemina. 
Okei, kui sul on värske suhte algus sütel siis siinjuhul tõstan käed üles- kingitust on raske teha. Aga see ei kehti nüüd küll sõprade vōi pere puhul, minu arvates.

Blogimaastikul on kusjuures omavaheline loosipakkide teema ning ma olen nii elevil, sest sattus seni tundmatu blogija, kellele tundub jõulupakk tegemine nii põnev väljakutse. Antud on meil miinumsumma 10€ ning üritan tõesti sellesse ligikaudu ka jääda, sest detsembris on palju väljaminekuid, siinkohal on veidi  mul kahju, et ma kooli kõrvalt veel vanuse tõttu tööl ei käi, samas olen õnnelik et enda hädavajalikud ostud majandan ise ära.  Võinoh, olude sunnil soetan vaid hädavajalikke oste, sest tõsiselt pean õppima piiri tõmbama selle vahel, mida ma tahan ja mida ma vajan. 


Asju mida ma tahan on palju- näiteks olen pikemalt  kaalunud ühe tõsisema kalkulaatori soetamist, mis küll maksab pea 200 eurot, ent teeks mu keemia-füüsika-matemaatika elu palju kergemaks ja viied oleksid garanteeritud. Samas on mulle matemaatika meeldima hakanud ja hea on tunda, et ma enda peakesega suudan tugevad neljad või hädised viied välja pigistada. Õpin siiski ju enda teadmiste, mitte hinnete jaoks ning eksamitele ma vast ka seda supersemu kaasa võtta ei saaks..


Või samas vesistan sõna otseses mõttes Liina Steini loomingu üle, sest kuigi Koidula Jõuluballiks on mul mitu potensiaalset kleiti olemas, sooviks siiski enda garderoobi uue armsa kleidi lisada. Samas mõistan ju ise, et see pole ratsionaalne, eriti kuna mul on tegelikult ülimalt ilus ballikleit olemas, aga jällegi- tean et ei vaja, aga siiski tahan. Reedel on mul Tallinnasse minek ning loodan et ehk satun mõne kleidi peale, eriti õnnelik oleksin asjaolu üle, et üle paarisajaeuro hind ei küündiks. Jõuluimed, eksole :D :D :D 


Kui juba vaikselt rääkisin paarist asjast, mida endale soetada tahaks, siis jõulukinkide puhul on minupuhul vastupidi: mõte on olulisem. Whoever knows me, siis meik läheb peale küll, AGA mul on reaalselt kõik saadaolev olemas, mida ihkan ning uus meigiost tuleb veebruaris, kui klassiga Rootsi läheme ning klassiõega juba praegu räägime, mida Sephorast otsima läheme. Elevus on selle nimi! 


Ma olen nii harjunud iga talv saama küsimusi, mida jõuludeks soovin. Varem küll kõlas see küsimus küll nagu "mis sa jõuluvana käest tahaksid" ent kui varem võisin loetleda ette Barbie nukke ja raamatuid, siis nüüd oskan vaid õlgu kehitada ja naeratada. Soojad sokid ja gurmeeteed. Ausalt. Ma ei ole see inimene kes oskaks koheselt loetleda asju ja ma pole ka see inimene, kes tahaks neid loetletud asju saada. Kipun olema pigem isesaavutaja ja jōulukuusk ei ole selleks toas, et sinna alla kuhjata kõik meelepärane.


Ma ei taha midagi halvasti öelda, aga kohati tunnengi, et jõulud on liiga kommertspühadeks muutunud. Selliseks pealesurutuks, milles pole enam siirust ega soojust. Lõputud lastemänguasjade reklaamid ja juba novembrikuune hala, et ei ole ideid, mida kinkida. See kõik on nii küsimärgiline teema, tahaks lihtsalt tõsta valge lipu kõrgele, et yo, aitab, jõulud on miskit muud. Aga okei. 


Detsember on käes. Jõulud on kohevarsti käes. Jõuluballid veel rohkem kohevarsti käes. Vaheaeg läheneb. Kõik on hästi.


(Hädavaevu püsin selle koolitempo sees elus, nüüd on mul PÄRISELT valge lipp lehvimas, aga- kõik saab korda. Jõuluaeg!)






teretulemast tagasi, motivatsioon

Oehh, üks väsitavamaid nädalaid on minu jaoks hetkese seisuga läbi ja ma saan rahulikumalt sättida end pessa ja kirjutada kõigest, mis hingel ja meelel.

Whoever mu snappe saanud on, võib kindlasti öelda, et ma olen olnud viimasel ajal endaga vaimselt ja füüsiliselt nii maas, sest kõik on tundunud kuidagi vale. Kassimisperiood. Ränk kassimisperiood, kusjuures. Ühesõnaga kõik see on mõjutanud mu tujusid ja võimeid ja pidasin vajalikuks midagi reaalselt ette võtta, sest november on olnud lihtsalt katastroofiline kuu minu jaoks. 


Näiteks kui ma vahepeal juba olin enda füüsilise vormiga täielikult rahul ja vormisin vaid oma võimeid aina paremaks, siis mind tabas laastav haigus, mille puhul igasugune füüsiline (ja kohati ka vaimne) tegevus oli konkreetselt välistatud. Ehk ma sõin. Palju. Ja vedelesin. Veel rohkem. Ja kasvatasin rasvavolstrit. Kohe väga palju.
   Minu kehatüüp on selline, et enamus ülekaalust läheb jalgadesse ja veidi kõhule, siis mul oli mannetu vaadata oma kohati säilinud lihaseid seljal ja kätel ja siis seda üleliigset pehmust alakehal. Ning mul sai siiber. Ükshetk oli see olukord, kus ma otsustasin loobuda 100% magusast ja olen alustanud taas treeningutega. Ekstreemseid tulemusi küll pole, ent on küll tõusnud enesetunne. Win!

Kui muidu on välja paistnud vaid see, et ma olen füüsise käest lasknud, siis paraku on ka vaimne võimekus käest läinud. Probleemid koolis hakkama saamisega ning aina kuhjuvad kohustused. Ent tasa sõuad- kaugele jõuad. Mul on vaja täielikult korda saada vaid üks aine ning ära teha üks kirjand ja üks mahukam töö ja ma olen taas back on track. Teised tööd on parandatud ning mu viimaste projektide aruanded said vastavatesse kohtadesse ära saadetud. Kõik on olkstolks.

Ma olen taas tundnud endaga rohkem rahulolu, sest lõpuks ma olen enda olukorra paremaks teinud, samas aga näen rohkem, kui vähe leidub teistel motivatsiooni, mõistan kuidas tegelikult on raske endas leida jõudu.
Võib-olla näen ma asju teisiti, sest kohati ma keskendun väga palju emotsioonidele. Pean end väga ratsionaalseks inimeseks, aga inimeste tunded ja enesetunne on minu jaoks priroriteet. Mitte küll esmapriroriteet, AGA, priroriteet.

Kui ma olen midagi aastatega õppinud enda kohta, siis oskust end kõrvalt vaadata. Algselt tulenes vajadus sellest, et tahtsin näha end kõrvalt et kuhjuvad (isiksuse)vead ära tasandada, nüüd on see rohkem eneseanalüüsi eesmärgil. Enda nägemine kõrvalpersoonina on rohkem mind ennast analüüsima pannud ja suurem on endavaheline sinasõprus.
Kui mul millegagi on enda puhul kõige rohkem probleeme, siis hakkama saamisega. Ma ei taha nüüd väga dramaatiliselt kõlada, aga kirjeldamatutlt tunnen iga uue päevaga rohkem hinge, vaimu ja keha ühtsust.

Mitmetel blogipostitustel olen maininud oma kassimist, väsimust ja motivatsioonitust, ent samas ma jälgin end kõrvalt ja mõistan üha rohkem, mis mind käima lükkab ja jõudu annab.
So. Le'go!

Kuhu ja milleks ja kellele? Tegu on kõige kiirema ja kõige lihtsama enesemotiveeringu vormiga. Mõni hetk on selline hetk, kus sa istud ja mõtled, milleks seda kõike vaja on. Kõike on liiga palju, ning kergem ja lihtsam ja toredam oleks lihtsalt alla anda. Ent pikas perspektiivis mõtlemine toob kasu. Vahel tuleb enesele taas meelde tuletada suuremat pilti, meelde tuletada, et on asju mille poole püüelda.  Vahel aitab kõige hea visualiseerimine.
   Enda puhul tean, et kui mul koolis kõik kokku viskab, mõtlen et ma õpin ja pingutan selleks, et saada edasi õppima ülikooli erialale mis mind tugevalt paelub ja mille baasil näen enda tulevikku.
Igal inimesel toimivad erinevad asjad. Find it, live for it.

Tahan!Tahan!Tahan! Lühieesmärgid. Omast kogemusest tean, et väljakirjutamine on selline enesesisendus, et eesmärgile jõuan palju lähemale. Eriti, kui eesmärk on silme ette kirjutatud. Pidevalt on ette kirjutatud, mis ainetes mida vaja, mida kus üleüldiselt vaja teha. Selline psühholoogiline rahulolu näha lõpuks oma saavutusi. See keiss toimib.
Lisaks: eesmärkide väljakirjutamine suurendab täitumise tõenäosust. Been there, done that!

Võimu tagasivõit. Puhtalt enese näitel rääkides, on motivatsioonil kombeks kaduda millegi arvelt. Ent elumuutused toovad ellu uut energiat. Minu puhul toimivad alati värskendavalt teatud asjad, mille tegevus on inspireeriv ja mis tegelikult mõjutab mu elu tugevalt. Nähes oma elus uusi positiivseid laineid, leian jõudu ka kõigeks muuks.

1) Byebye suhkur. Kuigi, praegu olen loobunud suhkrust (välja võtnud 100% elust) teatud perioodiks, et kaalu kaotada, siis liigsuhkrutarbimine tekitab väsimust, mis on katkematu ring ja kurnav. 21 päeva suhkruta on väljakutsuv, uus, ent meeletult värskendav

2) Trenn  Vaimne ja füüsiline pingutus peab olema tasakaalus, mida on reaalselt keeruline praktikas kujutada. Rääkides inimesena, kes trennis kui sellises otseselt ei käi. Enda jaoks olen avastanud taas need "15-minutit-hommikul-jooksu-tühja-kõhuga" hommikujooksud, mis mulle endale põnevad ja väljakutsuvad, andes igasse hommikusse jõudu ja motivatsiooni, tahet ja energiat. Kui end tunda füüsiliselt hästi ja kui ootad reaalselt taolisi asju päevast, muutub elu teistsugusemaks. Elamisväärsemaks.

3) Sotsiaalmeedia. Tihti, nii umbes kord mõndade kuude tagant on mul kombeks kustutada sotsiaalmeedia appid telefonist, sest leian et kulutan nendesse liiga palju aega ja energiat. Ühtäkki on mul päevas nii palju vaba aega, mida kasutan produktiivsemalt, mistõttu jõuan taas rohkem ja teen veelgi rohkem.


Negatiivsusele ei. Minul on üks tugevamaid kogemusi sellega, kuidas negatiivsus mõjub negatiivselt. Miinusmärk sulu ees muudab märki sulu sees- reegel, mis ülekantud tähenduses kehtib ka päriselus. Mida ma olen alati soovitanud, on negatiivsete tõrvatilkade eemaldamine elust. Üsna pea tunned endas vähem pingeid, sest sulle ei ole keegi midagi peale surumas ning tase taaskord, tõuseb. Üleüldiselt ei peaks keegi kartma kunagi eemaldada negatiivseid inimesi oma elust. Kiputakse küll neid ellu tagasi võtma, aga sisse jääb alati see tunnetus, kui vaba sa olid. Õigel hetkel suudad uuesti üleliigse elust välja lükata. Igal asjal on oma hetk ja aeg.

Kordategemine Kui su elu on füüsilises mõttes väliselt segasummasuvila, on su enda elugi, kohati, segasummasuvila. Proovi asjad väliselt korda teha. Suurpuhastus- too mingigi kord oma ellu (tuppa). See küll probleem ei lahenda, ent tulenev heaolutunne. That's goood. Tasub proovimist, igastahes!

Hetk ja aeg. Kool on oluline. Hinded on olulised. Tulevik on oluline. Tõsi, tõsi, tõsi! Ent ei tasu lasta end vahepeal lõdvaks. Mine ja pidutse. Või õppimise asemel vaata ära hooaeg lemmikasarjast. Tekib küll mahajäämine või puudujääk, ent kui asjasse rahulikult suhtud saad tasapikku, märkamatult asja likvideeritud. Ma lihtsalt usun, et keegi ei jää tulevikus meenutama seda, kuidas õpiti terve õhtu hinde jaoks, Meenutusi väärivad mälestused ja hetked. Ent. Inimesed on küll erinevad, aga usun, et iga inimene tahaks mingi hetk mäletada rohkem, kui korduvaid pidusid reedeti ja laupäeviti. Leia elust rohkemat.

Koge. Vaata dokumentaale või reisi. Suhtle paljude inimestega ja tunne elust huvi. Näe rohkemat, kui sellest mida näitavad appid sotsiaalmeedias. Näe ja koge maailma, sest tunned suuremat tänu enda elu üle. Tunned, et oskad rohkem hinnata kõike seda, mis on su elus. Mida rohkem sa hinnata oskad, seda rohkem tead asjade väärtust ja seda ratsionaalsemalt toimida oskad.


Fun fact- ma olen see inimene, kes tunneb alati teisi aidates end hästi. Uus energia on minu sees, sest tunnetan end üldimisi hea inimesena. (eks see ole varieeruv, niikuinii) Mida ma tahan öelda, on see, et kõik elus on mööduv ning asjadedele ega inimestele ei tohiks anda kontrolli enda elu üle. Enesedistsipliin on omadus, mida tasub endas arendada, ent eelkõige on elus vaja armastust ja õnne. Elus on vaja hetki, mille nimel elada ja mida meenutada. Püsivõnnelikkus on üks kadestamisväärseid asju, ent miks mitte seda eesmärgiks seada

Teie küsisite ja mina vastan!

Ma ükspäev jäin mõtlema sellele, kui palju minu blogilugeja mind tunneb või mis kujutluspilt tal minust on. Ametlikke jälgijaid on mu blogil 6, lugejaid kokku on rohkem, ma väga täpselt arvu ei teagi, lugejasarv sõltub blogipostitusest. Ma ei tea kes mind täpsemalt mingitel põhjustel loeb, aga lugejaid on ja selle üle on mul ainuti hea meel. 

Algküsimuse juurde pöördudes hakkas mind tõsiselt huvitama küsimus, et millisena lugeja mind ette kujutab. Pildid piltideks, aga iseloomult? Ma arvan et tubli 95% lugejatest on mulle võõrad (ning vastupidi) sest valdav osa mu tuttavatest veel ei teagi et ma blogin.. Pole veel vast nn. kapist välja tulnud. 
        Eeeeeeniveiiiiiiis, kogu selle jutu raames tahan öelda, et tahtsin anda enda blogilugejatele võimaluse mind tundma õppida ja andsin kõigile võimaluse anonüümselt küsimusi esitada, avades taas ask.fm konto, kuhu ootasin küsimusi (ning jätan selle vast veel avatuks, juhuks kui kellelgi peaks olema huvi küsida kontole minemiseks vajuta sellele lillale tekstile. küllap ajapikku hakkan neile veel vastama). Ühesõnaga, küsimused on paksus kirjas ja ümber kopeeritud muutmata kujul

Kes on sind sellel aastal üllatanud? Oled leidnud uusi sõpru/tuttavaid? Kes nad on? Klassikaaslased, trennikaaslased? Well, elu on üllatusi täis ja mul on hea meel ikka inimestes üllatuda. Aastal 2016 olen kindlasti leidnud uusi sõpru/tuttavaid, hea tõdeda et südamelähedasemaid sõpru olen leidnud. Kuigi trennis ma ei käi enam otseselt, siis mõne endise trennikaaslasega olen küll tihedamalt suhtlema hakanud ning loomulikult ka klassikaaslastega olen saanud lähedasemaks. 

edit: üllatanud olen ma ennast. palju. kõigega. Ja ma olen selle üle uhke.

Kui sul nii palju meigipostitusu kas sa ei motle et voiksid juba meigiblogijaks end teha? No oki, eks ma siis tee end meigiblogijaks :DD. Tegelikult on nii, et ma tahan kirjutada sellest mis mulle meeldib ning kuna mulle meik ikka väga meeldib, on tulnud meigist ka võrdlemisi palju postitusi. Ometi olen ka kirjutanud spordipostitusi, ent ei ole seetõttu spordiblogija :D. Kahju on see et vahepeal olen nii rajast maas olnud, et palju-palju postitusi on jäänud kirjutamata, ent küll ka need kirjutatud saavad, mis näitavad et ma vaid meigiblogija olla ei saa :)


Su postitused on lagihead, oled küll noor ja värske blogialal aga miks su blogikujundus nii kohutav on? See tõmbab ehk su populaarsustki alla?  Ei keskendu blogi kujundusele, vaid sisule. Lisaks ma ju ei kirjuta ka populaarsuse jaoks. Populaarsus kaasneb ju siis, kui teen oma ala hästi, kujundus ei ole siin nii oluline faktor. Kuigi, jah. Blogikujundusega plaanin vaeva tulevikus küll näha, aga see pole hetkel niii oluline mulle. :)




Kas usud, et igaühe jaoks on kuskil keegi? Maailmas on umbes 525 miljonit koera ja umbes 600 miljonit kassi. Pluss lisada muud lemmikloomaliigid siis juba arvuliselt usun, et igaühe jaoks on kuskil keegi. 

Kui terve maailm kuulaks sind 3 minutit, siis mida sa ütleksid? Siin tuleb mängu see, kas mind kuuldakse või kuulatakse. Aga ma tahaks 3 minutiga eelkõige panna südamele seda, et ükski hing pole kannatusi väärt ja kõik väärivad oma kohta ja kodu. Make love not war!

Mis/kes sind elus motiveerib? Valu, läbikukkumised, kriitika, vead. Tahan päeva lõpuks olla iseenda jaoks parem inimene. Kõik halb motiveeribki mind olema parem :)

Kas blogimine on väljapääs? Minu puhul paraku see nii pole, kuid olen kindel et leidub neid kelle puhul see nii võib olla :)

Kas eksisteerib armastus esimesest silmapilgust? Mis on  üldse armastus? Kuigi noh, inimesed siiski armuvad esimesest silmapilgust ning on oma armumisfaasis ligi aasta. Sealt edasi nn. loetakse armastuseks. 

Hetk, mis jääb terveks eluks meelde? Kuna hetke mõiste ei ole ajaliselt täpselt väljendatav, siis tahaks öelda, et terve mu elu. Tahan elada elu mis oleks meeldejääv :) 

Kirjelda end kolme sõnaga.
Väike aga armas/tegus



Oehh, although enamasti olid küsimused sellised mõnusad, oli nendele vastamine päris põnev ka mulle- sain ka endast paremini aru, end lahti seletades. But as I said- konto jätan lahti ning piisava küsimustehulga puhul tuleb selliseid vahepostitusi ehk rohkemgi :)

Ent teile imeilusat talve. Väljas on kõik nii imeline ning jõuludeni samuti kõigest 48 päeva, juhhei! Kõik on ilus :)