Kaalu sees

Ma vihkan kaaluteemasid. Siiralt ja hingega, sest nii kaua kui mäletada suudan, on mu enesetunnet domineerinud alati number kehakaalul. Ning seni kuni ma numbreid ei mõistnud- see milline ma välja näen ning kuidas-millest-kui-palju-tihti toitun. Lapsed on kodu peegel ja asjaolu, kui väikselt ma end õppisin vihkana ja enda olemasolu üle süütunnet tundma, räägib enda eest. 

Terve mu teadlik elu on olnud üks lõputu võitlus iseendaga, mis ei ole olnud positiivses võtmes arenguline tee parima versioonini endast, vaid igapäevane eksistentsiaalne olelusvõitlus. Halvemate päevade sekka on andnud mu traumapagas vigase ajukeemiaga tasasemaid päevi kus kõik ei olegi nii tühi ja halb ja lootusetu. 
Enda armastamisega on natukene teisiti: selle tunnetuse omamiseks on alati vaja niii palju komponente, et see lihtsalt pole enesearmastus. Pigem iseenda püstitatud väärtustele vastamine. Võin ju väikse keharasvasisalduse aegu leelotada sellest, kui imeline olen mina ja maailm mu ümber, aga kilo kaalutõusu ja mu positiivne õnn asendub hüsteeria, kahetsuse ja kiirkorraliste lahenduste välja mõtlemistele.

Kodusisustuspoest Tinderisse

Mulle on alati meeldinud idee siidist voodilinadest ning kui ühel päeval võtsin pesumasinast välja aukliku voodilina, hakkasin vaimusilmas kujutama ette uut voodipesu – sest et noh- raju noorus ja rajud unistused. Üks asi viib teiseni ja kui kaubanduskeskuses ühel momendil uurisin infot silmi särama löönud voodipesu kohta, jõudsin elulise vestluseni, kuhu ma arvasin et ma elus kunagi ei jõua. Vähemalt mitte kaubanduskeskuses voodipesu valides ja vestledes viiekümnendates hõbepäise, ent võhivõõra naisega. Asi puudutas mu voodipesu mõõtmeid ja kuuldes, et mu mõõtmed on suts väiksemad kui 220x200, sain tõsise noomituse, et ega me niimoodi kahekesti teki alla mahu ning vastuse peale, et tegelikult elan üksinda sain väga tungiva soovituse tuleviku peale mõtlema hakata; ega ma ei saa ju üksinda jääda ja kaasa tuleb samuti teki alla ära mahutada. Ning kaasat on mul kindlasti vaja, ega ometi-gii ma ei kavatse üksikuks jääda.
Tõtt-öelda kohkusin, naeratasin ja oskasin selle peale vaid poest välja kõndida, ent omal kombel jäi mõte minusse kõlama. Olin niikuinii tööeluga paar päeva varem lõpule saanud ja kuna ükski eluline rõõm ei olnud  enam silmarõõm, ei tundunud Tinderisse konto tegemine enam nii halb idee. Niikuinii olin olnud sotsiaalmeediata 3 nädalat, raskeimad eksamidki seljatanud- aega oli justkui liigagi palju ning pidin vastu tahtmist tõdema, et omamoodi igavake oli samuti eluolu. Umbkaudu oli pool kuud vaja veel pealinnas resideeruda ning pealegi – mis olekski halvim mis saaks juhtuda? Ülekontrollivad, abusive-tüüpi mehed? Mehed, kes küpsusastmelt veel täielikud lapsed? Kõrvuni armunud mehed, kes esimese kümne minutiga jõuavad tulevikulaste nimedest rääkida? Been there, done that, niiet nojah – rockenrolla, elu on seiklus, lez do this again!

Vaene tudeng või vaimult vaene?

Minu ja finantsvahendite vahel on alati olnud tugevad nurgad, nii kaua kui mäletan. Või noh, nii kaua kui mäletada suudan, sest teadupärast mu isiklikke mälestusi talletavad ajuosad pole oma töös just kõige efektiivsemad. Stabiilne taskuraha pole mu elus olnud pea kunagi eksisteeriv kontseptsioon ja rahatu olek püsiseisundina oli omaksvõetud iseloomutunnus ja  küüniliselt üle võlli keeratud nišš. Muidugi, elu õpetab ja oskuste rahaks tegemine on väärt oskus. Siiski.

Minimaalsete vahenditega toimetulek kasvatas minus uskumust, et see annab mulle eluks vajaliku oskuse: ratsionaalsete (majanduslike) otsuste tegemise.  Vähemalt seda ma endale veensin, sest hakkama ma sain. Kuid aasta iseseisvat elu ning kaks nädalat kaerahelvestest toitumist annavad uue perspektiivi. Olen ma ainult majanduslikult või ka vaimult vaene?

Teema on delikaatne. Väga. Ma ei saa hakata ümber mängima fakti, et olenemata kõigest olen ma väga priviligeeritud. Ma ei saa iseendale eitada päris vaesust, millega võitlevad inimesed ei saa  katta oma baasvajadusi. Mul on natukene häbi rääkida oma tarbimiskultuurist ja sellest tulenevatest pseudoprobleemidest. Aga ma olen väike priviligeeritud tüdruk. Nagu enamik meist, tegelikult, olenemata sellest kas oskame seda hinnata või ei.


Pealinna kolides ei olnud mul tegelikult õrna aimugi, mis elu maksab. Elementaarne, eluspüsimise elu. Tähendas see kolimine üldse minu jaoks üleminekufaasi ja ma olin siiral veendumusel et minust saab ainult õpingutele ja trennile pühenduv üksiklane. Suvekuud enne kolimist olin ma veetnud teadlikult finantsvahendeid kasvatades ja ma siiralt eeldasin, et kogutud summa on piisavalt suur. Ehk olekski olnud. Augusti lõpus olin ma niivõrd veendunud, et mulle ikkagi hakkab täistera riis maitsema ning üks hetk ei aja tatar mind öökima. Ma ei tea, miks mul oli masohhistlik plaan end nõnda piinata ja isoleeritult eksisteerida, kuid kulus väga vähe aega kui ujus pinnale mu siiras soov: tegelikult tahan elada. Ning summa millest oleks 'nunna-elustiiliga' välja vedanud suveni, oli selles perspektiivis vahendiliselt nii väike, et mõistsin et viimane karjuv hetk tööle minemiseks oleks olnud detsembri aegu.


Tööle sai mindud varem, sest eelkõige mõjub liigtäpne numbrite lugemine mõistusele. Aga mingi aeg asjad muutusid. Õigemini, muutus palk, sest palk olenes tulemustest. Ja koos kasvava kontojäägiga muutus eluolu. Tarbimine. Minust sai tarbija. Tehnika, brändiriided ja emotsioonidel põhinevad väljaminekud. Tatar seisab endiselt kuivainete kapis ning väljas söömine või kojutellimine oli pigem igapäev, kui eriline sündmus. Kui üldiselt olid asjad üsna ohjes, s.t üritasin end kuulõpus nulljäägilt mitte leida, siis üks hetk adusin ma enda jaoks uut mõttelaadi: raha on vaid raha ja seda tuleb alati juurde.
Ma ei saa öelda, et ma käitusin rahaga hooletult, vaid pigem ma jätsin end hooletusse. Ma ei tea, mis protsessid mu ajus toimusid, kui avastasin, et 3 päeva 60sendiga on täiesti üleelatavad, kui  kapid sisaldavad toiduaineid. Tagasivaates näen katastroofilist lumelaviini-   aina enam hakkasid kuulõpus numbrid vähenema, olenemata kasvavatest sissetulekutest.
Kui seni oli mul silmis mingidki arvestused, kalkuleerimised, siis aina enam naljatlesin omaenda elustiili üle: palgapäeval ja sellele järgneval nädalal ostsin kõike, mida vähegi arvasin end vajavat, sest kuulõpulised nälgimisperioodid olid samuti oma otstarbega- pole kergemat viisi saada skinny legend'ks, kui sundolukorras süüa hommikuputre igaks päevaeineks ning seda liigpalju päevi järjest. Kaal langeb, tunnen end imeliselt ja aina enam vaatan asjade poole, mida tahaksin veeeeel. Sest kõike on ju vaja-vaja-vaja.

Kõige rohkem mind hakkas häirima see, et ostetavatele asjadele mhakkasin otsima põhjendusi, eelkõige iseendale. Tänavapildis meeldima hakanud autod sai ostuportaalidest üles otsitud ja majanduslikke planeeringuid tehes hakkasin mõtlema, mis kuus ma siis saan lõpuks Nõmme sõita, et seal jooksuradadel joosta. Jah, tõsi, looduses jooksmist ma igatsen meeletult, ent ometi olin ma liiiga tugevas konfliktis iseendaga- ma pidin naeruväärselt palju end veenma, et a i n u l t  Nõmme sõitmiseks auto omamine on isegi minu kohta liialt idiootne ning üleüldse oleks vaja normiks tõmmata. Kiiremas korras.

Ma ei taha öelda, et raha muudaks inimesi, aga minu muutunud finantsvahendid võimaldasid mul muutuda inimeseks, kes ma olla ei taha. Mu sisemine ökoemme on end korduvalt ribadeks nutnud ja ega iseenda põhimõtetega on kuidagi raske olla: ma olen see isik, kes on vaimustatud nullkulust ja minimalismist, et võtan oma elust aega, et teha ära nullkulu teemaline podcast, samal ajal elades nii vastuoluliselt, et see hüpokriitilisus on endalegi kannatada valus.

Tänasel päeval on mu õnnest puudu vaid süsimust siidist voodilina ning veidike liiga krõbeda hinnaga suletekk, aga ma tunnen, et mu mõtteviis on taas saamas korda. Mu elus olid kuud, kus ma olin justkui ostmas kõike sellepärast, et ma saan. Et on võimalused. Ja kuigi ma terve aasta olen endast rääkinud kui vaesest tudengist, siis aina enam tunnen, et olen lihtsalt vaimust vaene. Ning teadmata, kas olen end kaerahelveste abil piisavalt kõhnemaks saanud või tõesti oman kõike. Või olen piisavalt omanud tunnet, et saan omada kõike. Vähemalt olid ostud asjalikud ja midagi ei kahetse ning 'hädavajalikke' punase tallaga Louboutini kontskingi ma ei oma– olen mis ma olen, aga vähemalt ei ole (enam?) konstantses vajaduses oma 'staatust' tõestada.
(Tuleme selle väite juurde tagasi, kui ma olen lõpuks endale ausalt tunnistanud, miks olen ma omamas just sellises koguses Apple' produkte nagu olen)

Jube kui tüütu võib see vaesus olla. Eriti vaimselt. Olenemata mida ma kokku ostsin ja mida veel kokku osta kavatsen– iseendana tuleb mul ikkagi edasi elada.
Valusalt kulukas on see sügavamate probleemide eiramine.
Ma ei jaksa enam kaerahelbeid süüa.
Elades õpime. 





22 aprill 2019

Naljakas. Ei oskagi kuskilt alustada. Häirib juba päises figureeriv "Must külm kohv",  ning hoian kõigest väest end seadetesse suundumisest. Ega esiti mul miskit targemat asemele polekski panna ning küllap ma ei jõuakski siis miskit avaldatud.

Ma pole mitu kuud avaldanud, kirjutanudki. Nagu ikka- vahepeal oli liiga kiire, siis olin liiga kurb ja siis armastasin end liiga palju. Päriselt armastasingi ja ma tõepoolest tahtsin sellest tundest kirjutada, sest ühtäkki olin ma nii ilus, andekas ja hea. Ühtäkki oli elu hea. Olin liialt hõivatud elu nautimisega, et kirjutama sellest ei jõudnudki. Hea ka, sest silmapilgud hiljem ja ma olen oma tavapärases seisus ja neid ridu tagantjärgi oleks lugeda irooniline ja kibe. 

20 19


Kohati tunnen, et mul ei ole midagi öelda - ma sain 20 ja ma olen kõiges pettunud. Samas ongi see just s e e, mis on oluline öelda – ma sain 20 ning ma olen kõiges piisavalt pettunud.  

Ma sain 20 ja ühtäkki ma ei samastu enam absoluutselt sellle numbriga. Tunnen, et vanus on mu elust ees. Ma ei tunneta end küll vanana, aga adun numbri tõsisust. Vastuoksa tunnen enda olekut-olemist vanusest ees. Ela siis sellisena, tilpnevana. 

Tahaks midagi konkreetset öelda oma seisundi kohta: eelmine aasta samal ajal olin oma sügavaimas augus, hetkel on lihtsalt raske olla ebastabiilne nupsu. Kõik on küll ilus, armas, hea, AGA samamoodi on see kõik millegi arvelt. 

Hõissa, jõulud.

Jõulud tundub olevat täiega nende noorte mimmude püha, kes oma selga ei tõmba ei miskit muud, kui karjuvate logodega Guess-särgikesi. Või nende õnnetute emade püha, kes igaastaselt läbi jõuludekoratiivide ja kunstlikult ilmutatud jõulutunde üritavad unustada nädalateks oma õnnetu ja närtsinud (pere)elu. Jõulud tunduvad olevat nende õnnetute kompleksides inimeste püha, kes läbi teistele ja endale kokkuhoomatud 'kingituste' üritavad kordki aastas tunda midagi muud kui jälestust kõige sisemise ja välimise suhtes. Või püha neile kes saavad end tervikuna tunda läbi mitmete heategevuslike tegevustega. Hõissa. Häid jõule.

See ei ole raamatuarvustus – "Kahju olnud asjadest"

See ei ole raamatuarvustus. See on üks sellistest postitustest, mida ma muidu hommikuks lükkaksin ning mis lõppkokkuvõttes kirjutamata jääks.

See on üks hetkedest, kus minus läbib frustratsioon ja toores ängistus. Ning vahelduseks on see tunne jõuline. Ma olen lahjunud raevus, ja kõik tundub kuidagi ebaoluline.

Ma olen oma eluga seal punktis, kus sõbrannalik veinimekutus ei suuda mulle vaimselt midagi pakkuda, pubides-baarides õlletarbimine ei anna enam kodutunnet ning purjuspäiste olekutega ei kaasne ülevoolavaid emotsioone. Ma olen selles punktis. 

Ma olen ka selles punktis, kus ma kuulsin teist korda oma elus teooriat ülekodeerimisest. Ma olen elus selles punktis, kus pedagoogiline loetu paneb mind pigem agressiivselt tundma iseenda  kasvatusest ning ma olen seal punktis, kus ma tunnen et ma peaksin hakkama ise vastutama. Ise otseseid valikuid tegema. Ma ei jaksa enam kannatada. Ma olen seal punktis.  

Ma ei saa öelda, et ma vihkan. Ei teisi ega ennast. Aga ma haletsen ennast, vähemalt kõrvaltvaatajana. Ma teen ise kõik selleks, et ma ei paraneks. Võiksin olla ju piisavalt arukas, et mõista erinevaid mõjutusi erinevatest eluetappidest praegusele hetkeolule. Ma võiksin ju olla seal punktis. 

Aga ma üritan sinna punkti jõuda. Ja vähemalt üks hetk oma elus olla vähe õnnelikumas punktis. 

November ja veerandeakriis

Mu depressioonil on depressioon ning Carmen Alexandrinum Esthonicum pani mind tundideks nutma.
Röstitud tofu praetud riisi, soja ja küüslauguga on mu lemmiktoit ning ma endiselt ei mõista oma haiglast vajadust rafineeritud suhkru järgi.

November ei murdnud mind. Kes oleks osanud arvata. 2 nädalat on eksamiteni ning ainus mida olen teinud, on sotsiaalmeediarakenduste kustutamine. Ma olen väsinud. Ning solaariumi uutest lampidest põlenud. Aga sisimas elevil sest mõne nädalapäeva pärast peaksin enda kõhuvoldid literaalselt kätte võtma ja taas trenni minema. Ma ei jaksa enam vinguda ja õnnetu olla.

Sügisresümee.

Mu esimeste koolipisarateni kulus kolm kuud. Olen uhke ja õnnelik. Samas elu on olnud nii kiire ja kõik on võimalik kompakselt kokku võtta. Armastan ise lugeda teiste eluolu kulgemist. Siin on minu versioon. Tegelt ma olen päris asjalik inimene. Isegi olen üllatunud. 

Koolist

Eksameid ma siiralt kardan. Ma tean, et esimeste eksamiteni on jäänud umbes-täpselt kuu ja ma juba peaksin õppima. Ma peaksin tegelema juba akadeemilise kirjutamisega. Ma peaksin tegema juba loovtööd. Ma peaksin olema juba oma konverentsidega valmis. Mul peaks olema juba kordi rohkem raamatuid loetud ja artikleid läbi töötatud. Aga ei ole. Stressan stressan stressan. Ja ei tee miskit vajalikku. 

Kusjuures, eksamitest  üks on juba sooritatud ja mille puhul salamisi loodan, et venitan A välja, kuigi olen leppimas ka B'ga, mis tundub reaalsem. Sellest halvem hinne oleks päris ränk, eelkõige on eksamihinne kuidagi tagatähendusega, selle esimese hinde olulisus võinii.

Uued eksamid on hirmsad. Vähemalt 2 neist. Ühega on lugulaul lihtne- ma pean meeletult palju õppima ning see on teostatav. Teoreetiliselt. Teisele eksamile mõeldes ma juba valan pisaraid. Mul pole õrna aimugi, mida ma pean tegema, et see eksam seljatada, sest see on lihtsalt... juba teoreetiliselt teostamatu. 

2018- miinus 10+ kg.

Antud ridu kirjutades rahunen ma läbielatud hüsteeriahoost. Üks asi viis teiseni ja lõpuks on aeg ära rääkida tänavused kaalujutud, enne kui jälle mõne kaotatud dieedi kilod suudan tagasi võtta rutem, kui postituse valmis kirjutada. Kusjuures ka  päevi varem avalikustatud postitus mu õnnest on tühistatud. Läbi. Ma olen visuaalselt kujutatav suitsevate varemetena ja ma tahan taastuda. 

Aga teemasse tagasi tulles. Elu on omamoodi ja inimesed teevad ikka vigu. Ma tahaks särasilmselt siristada, et elu õnnevalem peitub andestamise kunstis, aga kahjuks domineerivad minus liialt negatiivsed omadused, mis hoiavad mind taolistest sõnavõttudest eemale. Andestamise koha pealt olen ma kõige valem inimene rääkima. Ühesõnaga, tegin tööalaselt ühe päris piinliku vea ning kuigi probleem leidis lahenduse ja elu läks tegelikult edasi, suutsin ma juba mõtetes mitmetele vallandamispaberitele alla kirjutada ning asja kordi hullemaks genereerida. Üks asi viis mu mõtetes teiseni ning kui nuttev Alice koju toimetati, siis ükshetk arenes mu nutust hüsteeriahoog millele järgnes maandumine. Rahunesin ja üritasin mõista kui palju suutsin ma seekord end lammutada. 
Palju.

Sain enda lähedaselt kirjeldava näite enda isiksusest, mille puhul olla minus justkui kaks isiksust- see armas ja tore neiu, kes ma ikka olen ning see teine, (tsit.) "ennastvihkav ja andestamatu", kes liigagi palju kontrolli omab mu koguisiksuse üle. Muidugi, nii ei ole, aga võrdlus oli tabav ja just sellel hetkel tabasin ma end kõrvalt analüüsima enda loogikat; eelnevalt tehtud viga saan ma heastada endale ainult, ja ainult (!) siis, kui suudan vähemalt 2 päeva mitte süüa. See ei kõlanud küll käsu ega isegi mitte sõnastatud dogmana, kui pigem eesmärgina. Et kui ma ei söö ja tõenäoliselt sellega lühiajaliselt (vee arvelt) alla võtan, siis olen üldkokkuvõttes tubli ning mu tublidus kompenseerib eelneva prohmaka. 

Ühed asjad on viinud teiseni, tänaseks olen kaotanud 10+ kilo ning toit ei ole lihtsalt toit. Toit on premeering ja karistus. 

Eks ma ikka ole tahtnud oma kaalulangetus edusammudest rääkida, aga eks väga palju pole isegi seotud see teema niivõrd trenniga (kuigi osakaal on oluline), kuivõrd sellega, mis seisus ma ise vaimselt olen. 

Ma vist ei tunne isegi vajadust lahata, mis on minuga mingil perioodil toimunud, aga ma tunnen sisimas seda vajadust, et mul oleks kuskil mingigi jälg mu tänavusest Ameerika-mäestikust ning... et ma oskaks millegi poole edasi liikuda. (?). Kes teab, kes teab...

Eluolu: sügis '18

Mu sisemine hing on alustanud mitmeid-mitmeid postitusi päris teemadel, päris postitustest, aga üle pika aja tunnen end niivõrd õnnelikuna, et ma tahan sellise emotsiooni vältel oma pealinna elust kirjutada. 

Enda kohta saan ma üpris tublilt hakkama. Rutiin on tekkinud, enam-vähem õiged ja piisavad unetunnid ning veel ma pole paanikasse sattunud. Kool on huvitav. Ma küll ei mõista palju õpitava otstarvet, aga õpitav on huvitav. Nietzsche süvendab mu vaimset tagasilangust. Aga see on okei.

Ma olen üsna see tsikk, kes ma arvasin, et ma Tallinnasse tulles oleksin. Ma armastan seda uut versiooni endast. Mu kõik negatiivsed küljed on küll minuga kaasas, aga mu omaenda miinused ei ole justkui mu isiksus. Ma elan siin justkui uue karakterina, sellisena, kes ma alati olen olla tahtnud. Ma kõnnin küll alates õhtuhämarikus nuga taskus ringi ja kardan igat vastutulijat, aga ma ei karda enam inimesi vestlusringist. Mu paranoilisus on kadunud koos sooviga omada haiglast kontrolli iga aspekti üle mu elus. Ma olen küllaltki impulsiivne, samal ajal organiseeritud. Ja õnnelik. Eelkõige olen ma õnnelik. 

Toidust ja minust.


Kui ma Tallinna elama kolisin, olin loonud endale illusiooni, et ma olengi nüüd päriselt enda toitumise korda saanud. Little did I know. Ausalt kursakaaslastele mainides, et jätan toidukorra vahele, sest kaalun rohkem kui eile, omas kaunis tugevat reaktsiooni. Ma pole varem selliseid asju julgelt välja öelnud. Toit ei ole see teema, millest mulle rääkida meeldiks. Sellel on ka omad selged põhjused. Aga kui ma soovin veidikenegi paranemist ja mõistmist, on vaja välja öelda nii mõnedki asjad, mida ma seni ka endale pole välja öelnud. Oh seda elukest.

New in 2018, part 1

Alert: kõige kuivem sissejuhatus läbi aegade. Le'go!

Kui esimesed soojad kevadilmad pärale jõudsid ja kuldpruun jume mu välimuse üleüldiselt särama lõi, olin niivõrd veendunud,  et meik pole enam mulle ja kosmeetikat ma juurde mitte mingil juhul juurde soetada ei kavatse.  Siiski asjad lähevad ikka omasoodu, et antud hetkel söön oma sõnu ja kirjutan ei millestki muust kui uuest meigist.  Kusjuures kui enda mälu järgi mäletasin, et suveperioodil sai ostetud umbes 3-4 uut toodet, siis üldkokkuvõttes soetasin uusi tooteid kokku hoopis neljal korral. Oh seda elukest. 

Kõige esimesed meigiostud sai tehtud Barcelonas, täpsemalt Sephoras ja kohalikus NYX esinduskauplusest. Viimane ost üllatas mind tõsiselt, sest vaimustus sellest brändist on minust küll mööda läinud. Seetõttu meigitooted millega Sephorast väljusin olid midagi sellist, mida väga kaua tahtnud olin, pakuvad ka kuid hiljem omamisrõõmu. 





KAT VON D -Tattoo Liner



Tere, ülikool

Ma olen üliõpilane. Ma olen pea nädalake pealinnas elanud. Ma pole kordagi ära eksinud. Olen võiduvees. Sain piiramatu interneti ka. Asjatan mobiil-id'ga. Tunnen end nagu täisväärtuslik inimene. Nagu päris inimene. 

Keevat vett ei tasu pudelisse valada. Ning keetes riisi, pole riisikotti vaja lahti lõigata. Iga päev õpin midagi uut. Ühes loengus mängisime geopeitust. 

Ma pole ükski päev siin kohvi joonud. Tõenäoliselt igatsen kodust oakohvi. Koduigatsust ma tunnetanud pole, sest ma ei ole Tallinnas end üksildasena tundnud. Ma olen küll rohkem üksi, aga mu linn ongi mu inimesi täis. Ja see tekitab sooja tunde, et kuigi hommikul ma pean saatma hoonetest pilte, et ma üldse teaksin mis suunas sõitvale trammile pean peale astuma; mul on hea teada, et mu inimesed on siin. Ma ei tea küll kus nad asuvad ja kuidas nendeni saab, aga nad on siin. 

Mul on tunne, nagu oleksin siin elanud juba mitu kuud. Enam-vähem panen pildi kokku, kes on mu kursusekaaslased. Üleüldisest suhtlusest ma kuidagi hoian eemale. Ma olen kaunis passiivne ja ma ei igatse uute tutvuste järele. Samas uusi tutvusi on tulnud täiesti ootamatutest olukordadest ja eluolu on suhteliselt suure küsimärgi all. Mingis osas karjub mu hing sotsiaalse elu järele, samas ma tekitan endale hingetõmmet.

Homme liitun spordiklubiga. Kohati ma ootan seda, kohati pean ebavajalikuks. Mingil määral on mul tekkimas toiduga jälle kriitiline suhe, kus kogu mu toitumine on eesmärgistatud. Kui üldplaanis tahan ma kaalu langetada, siis igapäevaselt kalkuleerin erinevaid viise, kuidas enda jaoks kalorite polest toitumine edukaks teha. Edukamaks kui seda oli eilne päev. Tean juba hetkel, et see pole jätkusuutlik, aga see on nagu mu iseenda kinnisidee. Ma olen seda ju oodanud. Seda ma olen ju tahtnud. Seda ma tahangi. Ma vist ei julge iseendalegi midagi muud väita. 

Ma kardan iseendale otsa vaadata. Ma pean siin päriselt endaga tegelema. Et isegi kui ma kaotangi kaalu ja saan sinasõbraks oma välimusese kogupildiga, ma pole siiski endaga rahul. Et järgmise sammuna peaksin ma iseendaga hakkama tegelema. Nagu päriselt ja süvitsi. See on kuidagi liiga suur tükk haugata. Palju on korrastada. Või ütleb seda organism, mis karjub makaronide järgi. Et tulev ei ole midagi head ja et ma annaks järgi. Nagu ikka olen seda teinud.

See blogivärk on käest läinud. Ja ma pole kuulnud ühtki oma naabrit. Ma pole vist ühtki oma naabrit näinudki. 

päriselt

Ma tunnen end kui Clams Casino- I'm God laul. Pigem juba julgeksin öelda, et tänasel tunnil see olen mina. See selleks.

Terve suve vältel olen ma pidanud vahelduva eduga sisemisi dialooge selle blogi eksistentsi vajalikkusest. Pooled postitused on kustutatud, ülejäänud veel mustanditena säilitatud, ülejäänutele sai tehtud sildistus "cringe ja piinlik". Seda need ongi.

Aga ma olen siin. Tunnen end kui eelnimetatud laul ja kõik näeb hetkel õige. Nimetagem seda vabastusehetkeks või järjekordseks tähelepanuvajaduseks. Aga mul on hing mis vajab avalikku lahkamist.

Teel pealinna.

Kolin ülehomme Tallinnasse. Mobiilne nett on läbi. Tallinna kodus puudub mul internet. Ja telepilt. Telekas ka.

Vaatan netipakkumiste hindu ja veidike tihun nutta. Elu on seiklus. Täiskasvanuelu on raske.
Tahaks internetti. Telia või keegi- pls sponsor me, mul vist ema ja paar sõpsi peaks seda blogi lugema. Tundub suht hea dill mõlemale. 

Kõlan kui maalaps, aga mul on Tallinnasse telki vaja. Sest linnas on külm ja ehk see hoiab soojust mu ümber ja inimesi mu ümbert eemal. Ma pean tegelikult päriselt uued üleriided muretsema. Pärnu talvejopega kannatab ehk sügise üle, talv on nutune. 

Ma pean oma pangakaardile 2eurose päevalimiidi  peale panema. Esialgse plaani järgi on mul vaja kaotada mõned lopsakad kilokesed ja toitumise koha pealt saab asi olema päris lihtsakene. Palju riisi, hommikuputre ja kõikvõimalikku teemat, mida saab leiutada juurviljadest, seentest ja soolast-piprast. Lihtsalt et ma harjumusest poest jama endaga kaasa ei soetaks. Impulsiivisud ja harjumus end toiduga premeerida on kurjast. 

Sisimas teeb õnnelikuks see, et ma oman rohkem kontrolli asjade üle, mida ma oman. Ma ei kavatse just väga palju Pärnut külastada (kui just internet liiga ruttu ei hakka lõppema), niiet siia võib kõik muu maine jääda. Endaga kavatsen kaasa võtta nii vähe kui võimalik. Kõikvõimalikus võtmes. 

Täna olen produktiivne. Teesklen et olen asjalik inimene. Et saan hakkama. 
Tõenäoliselt reedel hakkan jälle jõusaalis möllama. Ma ei tunne et ma tahan, aga pigem, et ma peaks. Et mingi hetk ma olen seda oma elus tahtnud ja mul on seda vaja. Et ma ei jääks seinte vahele. Ja et mul oleks vaheldust. Koolirütmist ja endast. 
Mul vist pole kööginõusidki. Vahva on see elukene. 

nii ongi


Kolin 10 päeva pärast Tallinna. Ambitsioonid on kõrged. Eesmärgidki teostavad.

1) Ära leia liiga palju inimesi enda ümber
2) Ole julgelt see täiskohaga värdjas, kes sa sisimas oled. 


Plusspunktid mitte eksimiste eest ja kiitused enda pihta siis, kui ma end paksuks ei söö. Elu läheb ainult paremaks. Kui ma just koolist välja ei kuku. Siis on asi nutune. 




Numero secreto correcto

                               Kui ma oma kauaoodatud Hispaania reisiks kohvrit pakkisin, arvasin et tegu saab olema pea nädalase reisiga, mille põhimärksõnadeks on rand ja meigiostud. Aga asjad lähevad ikka omasoodu ja nõnda panengi siin kolm kuud hiljem neid ridu kirja ja muigan omaette, sest mul on kirjutada kõigest muust kui randadest ja meigist. Viimastest küll siiski omajagu ka, aga rohkem on mul keskenduda kõigele sellele mida ma nägin ja tegin.    
          

Esimene päev: spargli eest tuleb ligikaudselt välja käia 28eurot ja alkohol on parem tahkel kujul.

EBA 2018- minu jagatud hääled.

Kuna juba homme on riigieksam ja ma ka lihtlabast valemite kordamist üritan füüsiliselt võimalikult palju edasi lükata, siis tundub ainuõige valik võtta kaunis 'originaalne' blogipostitus ette ja tutvustada lähemalt enda blogimaastiku lemmikuid, keda ka EBA hääletusel toetan.

AASTA UUSTULNUKAS

Selles kategoorias läheb minu hääl automaatselt ka ühtlasi ühele mu lemmikblogile- ja blogijale. Nimelt Tuulile ja Eesti blogimaastikul häbiväärselt vähetuntud blogile  tuulpohjas.blogspot.com. Kuldaväärt sisu!
Samas valdkonnas jäi silma ka Vaido Neigause blogi, mis on minu arvates väga eripärase kirjutamisstiili ja postituste ülesehitustega, kuid häältega toetasin muakristiinas.ee ja aliiceinwonderland.weebly.com blogisid, kuna mõlemal blogil hoian stabiilselt silma peal- esimese puhul meeldib mulle iluteemaline sisu, teise puhul on mängus ka see, et olen niikuinii teda aastaid internetis jälginud. Meeletult tore isiksus ja seda kiirgab ka blogiridadest.

AIANDUS- JA TALUDEBLOGID

Tahaks olla asjalik inimene.

Tahaks olla asjalik inimene. Tahaks olla midagi muud sellest seisundist, mis ma olen praegu. Tahaks osata rohkemat sellest, mis ma oskan praegu. Tahaks olla enamat. 
Need "tahaks-olla" hetked loovad alatihti motivatsioonipuhangu. Minus on ühtäkki ilu ja õnn ja motivatsioon. Minus on hea tunne. Ma tunnen, et ma olen asjalik inimene. Aga homme on uus päev ja motivatsioon ja muud positiivsed emotsioonid on lahustunud ja ma olen täpselt see sama inimene, kes ma olin üks Maa täispööre tagasi. Lihtsalt et ma tunnen end kordi halvemini, sest hetkeemotsioon tekitas minus tunde, et ma olen ühtäkki värske isiksus ja see pettumus on piiritu. Reaalsus on kole-kole.