See ei ole raamatuarvustus – "Kahju olnud asjadest"

See ei ole raamatuarvustus. See on üks sellistest postitustest, mida ma muidu hommikuks lükkaksin ning mis lõppkokkuvõttes kirjutamata jääks.

See on üks hetkedest, kus minus läbib frustratsioon ja toores ängistus. Ning vahelduseks on see tunne jõuline. Ma olen lahjunud raevus, ja kõik tundub kuidagi ebaoluline.

Ma olen oma eluga seal punktis, kus sõbrannalik veinimekutus ei suuda mulle vaimselt midagi pakkuda, pubides-baarides õlletarbimine ei anna enam kodutunnet ning purjuspäiste olekutega ei kaasne ülevoolavaid emotsioone. Ma olen selles punktis. 

Ma olen ka selles punktis, kus ma kuulsin teist korda oma elus teooriat ülekodeerimisest. Ma olen elus selles punktis, kus pedagoogiline loetu paneb mind pigem agressiivselt tundma iseenda  kasvatusest ning ma olen seal punktis, kus ma tunnen et ma peaksin hakkama ise vastutama. Ise otseseid valikuid tegema. Ma ei jaksa enam kannatada. Ma olen seal punktis.  

Ma ei saa öelda, et ma vihkan. Ei teisi ega ennast. Aga ma haletsen ennast, vähemalt kõrvaltvaatajana. Ma teen ise kõik selleks, et ma ei paraneks. Võiksin olla ju piisavalt arukas, et mõista erinevaid mõjutusi erinevatest eluetappidest praegusele hetkeolule. Ma võiksin ju olla seal punktis. 

Aga ma üritan sinna punkti jõuda. Ja vähemalt üks hetk oma elus olla vähe õnnelikumas punktis. 

November ja veerandeakriis

Mu depressioonil on depressioon ning Carmen Alexandrinum Esthonicum pani mind tundideks nutma.
Röstitud tofu praetud riisi, soja ja küüslauguga on mu lemmiktoit ning ma endiselt ei mõista oma haiglast vajadust rafineeritud suhkru järgi.

November ei murdnud mind. Kes oleks osanud arvata. 2 nädalat on eksamiteni ning ainus mida olen teinud, on sotsiaalmeediarakenduste kustutamine. Ma olen väsinud. Ning solaariumi uutest lampidest põlenud. Aga sisimas elevil sest mõne nädalapäeva pärast peaksin enda kõhuvoldid literaalselt kätte võtma ja taas trenni minema. Ma ei jaksa enam vinguda ja õnnetu olla.

Sügisresümee.

Mu esimeste koolipisarateni kulus kolm kuud. Olen uhke ja õnnelik. Samas elu on olnud nii kiire ja kõik on võimalik kompakselt kokku võtta. Armastan ise lugeda teiste eluolu kulgemist. Siin on minu versioon. Tegelt ma olen päris asjalik inimene. Isegi olen üllatunud. 

Koolist

Eksameid ma siiralt kardan. Ma tean, et esimeste eksamiteni on jäänud umbes-täpselt kuu ja ma juba peaksin õppima. Ma peaksin tegelema juba akadeemilise kirjutamisega. Ma peaksin tegema juba loovtööd. Ma peaksin olema juba oma konverentsidega valmis. Mul peaks olema juba kordi rohkem raamatuid loetud ja artikleid läbi töötatud. Aga ei ole. Stressan stressan stressan. Ja ei tee miskit vajalikku. 

Kusjuures, eksamitest  üks on juba sooritatud ja mille puhul salamisi loodan, et venitan A välja, kuigi olen leppimas ka B'ga, mis tundub reaalsem. Sellest halvem hinne oleks päris ränk, eelkõige on eksamihinne kuidagi tagatähendusega, selle esimese hinde olulisus võinii.

Uued eksamid on hirmsad. Vähemalt 2 neist. Ühega on lugulaul lihtne- ma pean meeletult palju õppima ning see on teostatav. Teoreetiliselt. Teisele eksamile mõeldes ma juba valan pisaraid. Mul pole õrna aimugi, mida ma pean tegema, et see eksam seljatada, sest see on lihtsalt... juba teoreetiliselt teostamatu. 

2018- miinus 10+ kg.

Antud ridu kirjutades rahunen ma läbielatud hüsteeriahoost. Üks asi viis teiseni ja lõpuks on aeg ära rääkida tänavused kaalujutud, enne kui jälle mõne kaotatud dieedi kilod suudan tagasi võtta rutem, kui postituse valmis kirjutada. Kusjuures ka  päevi varem avalikustatud postitus mu õnnest on tühistatud. Läbi. Ma olen visuaalselt kujutatav suitsevate varemetena ja ma tahan taastuda. 

Aga teemasse tagasi tulles. Elu on omamoodi ja inimesed teevad ikka vigu. Ma tahaks särasilmselt siristada, et elu õnnevalem peitub andestamise kunstis, aga kahjuks domineerivad minus liialt negatiivsed omadused, mis hoiavad mind taolistest sõnavõttudest eemale. Andestamise koha pealt olen ma kõige valem inimene rääkima. Ühesõnaga, tegin tööalaselt ühe päris piinliku vea ning kuigi probleem leidis lahenduse ja elu läks tegelikult edasi, suutsin ma juba mõtetes mitmetele vallandamispaberitele alla kirjutada ning asja kordi hullemaks genereerida. Üks asi viis mu mõtetes teiseni ning kui nuttev Alice koju toimetati, siis ükshetk arenes mu nutust hüsteeriahoog millele järgnes maandumine. Rahunesin ja üritasin mõista kui palju suutsin ma seekord end lammutada. 
Palju.

Sain enda lähedaselt kirjeldava näite enda isiksusest, mille puhul olla minus justkui kaks isiksust- see armas ja tore neiu, kes ma ikka olen ning see teine, (tsit.) "ennastvihkav ja andestamatu", kes liigagi palju kontrolli omab mu koguisiksuse üle. Muidugi, nii ei ole, aga võrdlus oli tabav ja just sellel hetkel tabasin ma end kõrvalt analüüsima enda loogikat; eelnevalt tehtud viga saan ma heastada endale ainult, ja ainult (!) siis, kui suudan vähemalt 2 päeva mitte süüa. See ei kõlanud küll käsu ega isegi mitte sõnastatud dogmana, kui pigem eesmärgina. Et kui ma ei söö ja tõenäoliselt sellega lühiajaliselt (vee arvelt) alla võtan, siis olen üldkokkuvõttes tubli ning mu tublidus kompenseerib eelneva prohmaka. 

Ühed asjad on viinud teiseni, tänaseks olen kaotanud 10+ kilo ning toit ei ole lihtsalt toit. Toit on premeering ja karistus. 

Eks ma ikka ole tahtnud oma kaalulangetus edusammudest rääkida, aga eks väga palju pole isegi seotud see teema niivõrd trenniga (kuigi osakaal on oluline), kuivõrd sellega, mis seisus ma ise vaimselt olen. 

Ma vist ei tunne isegi vajadust lahata, mis on minuga mingil perioodil toimunud, aga ma tunnen sisimas seda vajadust, et mul oleks kuskil mingigi jälg mu tänavusest Ameerika-mäestikust ning... et ma oskaks millegi poole edasi liikuda. (?). Kes teab, kes teab...

Eluolu: sügis '18

Mu sisemine hing on alustanud mitmeid-mitmeid postitusi päris teemadel, päris postitustest, aga üle pika aja tunnen end niivõrd õnnelikuna, et ma tahan sellise emotsiooni vältel oma pealinna elust kirjutada. 

Enda kohta saan ma üpris tublilt hakkama. Rutiin on tekkinud, enam-vähem õiged ja piisavad unetunnid ning veel ma pole paanikasse sattunud. Kool on huvitav. Ma küll ei mõista palju õpitava otstarvet, aga õpitav on huvitav. Nietzsche süvendab mu vaimset tagasilangust. Aga see on okei.

Ma olen üsna see tsikk, kes ma arvasin, et ma Tallinnasse tulles oleksin. Ma armastan seda uut versiooni endast. Mu kõik negatiivsed küljed on küll minuga kaasas, aga mu omaenda miinused ei ole justkui mu isiksus. Ma elan siin justkui uue karakterina, sellisena, kes ma alati olen olla tahtnud. Ma kõnnin küll alates õhtuhämarikus nuga taskus ringi ja kardan igat vastutulijat, aga ma ei karda enam inimesi vestlusringist. Mu paranoilisus on kadunud koos sooviga omada haiglast kontrolli iga aspekti üle mu elus. Ma olen küllaltki impulsiivne, samal ajal organiseeritud. Ja õnnelik. Eelkõige olen ma õnnelik. 

Toidust ja minust.


Kui ma Tallinna elama kolisin, olin loonud endale illusiooni, et ma olengi nüüd päriselt enda toitumise korda saanud. Little did I know. Ausalt kursakaaslastele mainides, et jätan toidukorra vahele, sest kaalun rohkem kui eile, omas kaunis tugevat reaktsiooni. Ma pole varem selliseid asju julgelt välja öelnud. Toit ei ole see teema, millest mulle rääkida meeldiks. Sellel on ka omad selged põhjused. Aga kui ma soovin veidikenegi paranemist ja mõistmist, on vaja välja öelda nii mõnedki asjad, mida ma seni ka endale pole välja öelnud. Oh seda elukest.

New in 2018, part 1

Alert: kõige kuivem sissejuhatus läbi aegade. Le'go!

Kui esimesed soojad kevadilmad pärale jõudsid ja kuldpruun jume mu välimuse üleüldiselt särama lõi, olin niivõrd veendunud,  et meik pole enam mulle ja kosmeetikat ma juurde mitte mingil juhul juurde soetada ei kavatse.  Siiski asjad lähevad ikka omasoodu, et antud hetkel söön oma sõnu ja kirjutan ei millestki muust kui uuest meigist.  Kusjuures kui enda mälu järgi mäletasin, et suveperioodil sai ostetud umbes 3-4 uut toodet, siis üldkokkuvõttes soetasin uusi tooteid kokku hoopis neljal korral. Oh seda elukest. 

Kõige esimesed meigiostud sai tehtud Barcelonas, täpsemalt Sephoras ja kohalikus NYX esinduskauplusest. Viimane ost üllatas mind tõsiselt, sest vaimustus sellest brändist on minust küll mööda läinud. Seetõttu meigitooted millega Sephorast väljusin olid midagi sellist, mida väga kaua tahtnud olin, pakuvad ka kuid hiljem omamisrõõmu. 





KAT VON D -Tattoo Liner



Tere, ülikool

Ma olen üliõpilane. Ma olen pea nädalake pealinnas elanud. Ma pole kordagi ära eksinud. Olen võiduvees. Sain piiramatu interneti ka. Asjatan mobiil-id'ga. Tunnen end nagu täisväärtuslik inimene. Nagu päris inimene. 

Keevat vett ei tasu pudelisse valada. Ning keetes riisi, pole riisikotti vaja lahti lõigata. Iga päev õpin midagi uut. Ühes loengus mängisime geopeitust. 

Ma pole ükski päev siin kohvi joonud. Tõenäoliselt igatsen kodust oakohvi. Koduigatsust ma tunnetanud pole, sest ma ei ole Tallinnas end üksildasena tundnud. Ma olen küll rohkem üksi, aga mu linn ongi mu inimesi täis. Ja see tekitab sooja tunde, et kuigi hommikul ma pean saatma hoonetest pilte, et ma üldse teaksin mis suunas sõitvale trammile pean peale astuma; mul on hea teada, et mu inimesed on siin. Ma ei tea küll kus nad asuvad ja kuidas nendeni saab, aga nad on siin. 

Mul on tunne, nagu oleksin siin elanud juba mitu kuud. Enam-vähem panen pildi kokku, kes on mu kursusekaaslased. Üleüldisest suhtlusest ma kuidagi hoian eemale. Ma olen kaunis passiivne ja ma ei igatse uute tutvuste järele. Samas uusi tutvusi on tulnud täiesti ootamatutest olukordadest ja eluolu on suhteliselt suure küsimärgi all. Mingis osas karjub mu hing sotsiaalse elu järele, samas ma tekitan endale hingetõmmet.

Homme liitun spordiklubiga. Kohati ma ootan seda, kohati pean ebavajalikuks. Mingil määral on mul tekkimas toiduga jälle kriitiline suhe, kus kogu mu toitumine on eesmärgistatud. Kui üldplaanis tahan ma kaalu langetada, siis igapäevaselt kalkuleerin erinevaid viise, kuidas enda jaoks kalorite polest toitumine edukaks teha. Edukamaks kui seda oli eilne päev. Tean juba hetkel, et see pole jätkusuutlik, aga see on nagu mu iseenda kinnisidee. Ma olen seda ju oodanud. Seda ma olen ju tahtnud. Seda ma tahangi. Ma vist ei julge iseendalegi midagi muud väita. 

Ma kardan iseendale otsa vaadata. Ma pean siin päriselt endaga tegelema. Et isegi kui ma kaotangi kaalu ja saan sinasõbraks oma välimusese kogupildiga, ma pole siiski endaga rahul. Et järgmise sammuna peaksin ma iseendaga hakkama tegelema. Nagu päriselt ja süvitsi. See on kuidagi liiga suur tükk haugata. Palju on korrastada. Või ütleb seda organism, mis karjub makaronide järgi. Et tulev ei ole midagi head ja et ma annaks järgi. Nagu ikka olen seda teinud.

See blogivärk on käest läinud. Ja ma pole kuulnud ühtki oma naabrit. Ma pole vist ühtki oma naabrit näinudki. 

päriselt

Ma tunnen end kui Clams Casino- I'm God laul. Pigem juba julgeksin öelda, et tänasel tunnil see olen mina. See selleks.

Terve suve vältel olen ma pidanud vahelduva eduga sisemisi dialooge selle blogi eksistentsi vajalikkusest. Pooled postitused on kustutatud, ülejäänud veel mustanditena säilitatud, ülejäänutele sai tehtud sildistus "cringe ja piinlik". Seda need ongi.

Aga ma olen siin. Tunnen end kui eelnimetatud laul ja kõik näeb hetkel õige. Nimetagem seda vabastusehetkeks või järjekordseks tähelepanuvajaduseks. Aga mul on hing mis vajab avalikku lahkamist.

Teel pealinna.

Kolin ülehomme Tallinnasse. Mobiilne nett on läbi. Tallinna kodus puudub mul internet. Ja telepilt. Telekas ka.

Vaatan netipakkumiste hindu ja veidike tihun nutta. Elu on seiklus. Täiskasvanuelu on raske.
Tahaks internetti. Telia või keegi- pls sponsor me, mul vist ema ja paar sõpsi peaks seda blogi lugema. Tundub suht hea dill mõlemale. 

Kõlan kui maalaps, aga mul on Tallinnasse telki vaja. Sest linnas on külm ja ehk see hoiab soojust mu ümber ja inimesi mu ümbert eemal. Ma pean tegelikult päriselt uued üleriided muretsema. Pärnu talvejopega kannatab ehk sügise üle, talv on nutune. 

Ma pean oma pangakaardile 2eurose päevalimiidi  peale panema. Esialgse plaani järgi on mul vaja kaotada mõned lopsakad kilokesed ja toitumise koha pealt saab asi olema päris lihtsakene. Palju riisi, hommikuputre ja kõikvõimalikku teemat, mida saab leiutada juurviljadest, seentest ja soolast-piprast. Lihtsalt et ma harjumusest poest jama endaga kaasa ei soetaks. Impulsiivisud ja harjumus end toiduga premeerida on kurjast. 

Sisimas teeb õnnelikuks see, et ma oman rohkem kontrolli asjade üle, mida ma oman. Ma ei kavatse just väga palju Pärnut külastada (kui just internet liiga ruttu ei hakka lõppema), niiet siia võib kõik muu maine jääda. Endaga kavatsen kaasa võtta nii vähe kui võimalik. Kõikvõimalikus võtmes. 

Täna olen produktiivne. Teesklen et olen asjalik inimene. Et saan hakkama. 
Tõenäoliselt reedel hakkan jälle jõusaalis möllama. Ma ei tunne et ma tahan, aga pigem, et ma peaks. Et mingi hetk ma olen seda oma elus tahtnud ja mul on seda vaja. Et ma ei jääks seinte vahele. Ja et mul oleks vaheldust. Koolirütmist ja endast. 
Mul vist pole kööginõusidki. Vahva on see elukene. 

nii ongi


Kolin 10 päeva pärast Tallinna. Ambitsioonid on kõrged. Eesmärgidki teostavad.

1) Ära leia liiga palju inimesi enda ümber
2) Ole julgelt see täiskohaga värdjas, kes sa sisimas oled. 


Plusspunktid mitte eksimiste eest ja kiitused enda pihta siis, kui ma end paksuks ei söö. Elu läheb ainult paremaks. Kui ma just koolist välja ei kuku. Siis on asi nutune. 




Numero secreto correcto

                               Kui ma oma kauaoodatud Hispaania reisiks kohvrit pakkisin, arvasin et tegu saab olema pea nädalase reisiga, mille põhimärksõnadeks on rand ja meigiostud. Aga asjad lähevad ikka omasoodu ja nõnda panengi siin kolm kuud hiljem neid ridu kirja ja muigan omaette, sest mul on kirjutada kõigest muust kui randadest ja meigist. Viimastest küll siiski omajagu ka, aga rohkem on mul keskenduda kõigele sellele mida ma nägin ja tegin.    
          

Esimene päev: spargli eest tuleb ligikaudselt välja käia 28eurot ja alkohol on parem tahkel kujul.

EBA 2018- minu jagatud hääled.

Kuna juba homme on riigieksam ja ma ka lihtlabast valemite kordamist üritan füüsiliselt võimalikult palju edasi lükata, siis tundub ainuõige valik võtta kaunis 'originaalne' blogipostitus ette ja tutvustada lähemalt enda blogimaastiku lemmikuid, keda ka EBA hääletusel toetan.

AASTA UUSTULNUKAS

Selles kategoorias läheb minu hääl automaatselt ka ühtlasi ühele mu lemmikblogile- ja blogijale. Nimelt Tuulile ja Eesti blogimaastikul häbiväärselt vähetuntud blogile  tuulpohjas.blogspot.com. Kuldaväärt sisu!
Samas valdkonnas jäi silma ka Vaido Neigause blogi, mis on minu arvates väga eripärase kirjutamisstiili ja postituste ülesehitustega, kuid häältega toetasin muakristiinas.ee ja aliiceinwonderland.weebly.com blogisid, kuna mõlemal blogil hoian stabiilselt silma peal- esimese puhul meeldib mulle iluteemaline sisu, teise puhul on mängus ka see, et olen niikuinii teda aastaid internetis jälginud. Meeletult tore isiksus ja seda kiirgab ka blogiridadest.

AIANDUS- JA TALUDEBLOGID

Tahaks olla asjalik inimene.

Tahaks olla asjalik inimene. Tahaks olla midagi muud sellest seisundist, mis ma olen praegu. Tahaks osata rohkemat sellest, mis ma oskan praegu. Tahaks olla enamat. 
Need "tahaks-olla" hetked loovad alatihti motivatsioonipuhangu. Minus on ühtäkki ilu ja õnn ja motivatsioon. Minus on hea tunne. Ma tunnen, et ma olen asjalik inimene. Aga homme on uus päev ja motivatsioon ja muud positiivsed emotsioonid on lahustunud ja ma olen täpselt see sama inimene, kes ma olin üks Maa täispööre tagasi. Lihtsalt et ma tunnen end kordi halvemini, sest hetkeemotsioon tekitas minus tunde, et ma olen ühtäkki värske isiksus ja see pettumus on piiritu. Reaalsus on kole-kole.

Tühjus, väsimus, eksamid.

Ma olen võtnud üle nädala aja hoogu selleks, et lõpuks kirjutada oma puuduvast eluisust, aga ma ei ole viitsinud. Siiralt. Ühest käest läheb kõik suurepäraselt- sain tööle oma lemmikkohta Pärnus ja praktiliselt olen juba 2 kuud suve nautinud, AGA. Ma olen väsinud-tüdinud-kurb ja kohati tunnen et see läheb iga päevaga aina kurnavamaks.

Hetkel tunnen, et nüüd ma peaks õigustama. Õigustama ja selgitama, et miks ma kõik endast eemale lükkan, miks ma kohustusi südamerahus eiran ja ja lihtsalt päevad läbi ainult hingan, eksisteerin ja tekitan tolmu. Endale meeldib mul küll naljatleda, et ma olen see tsikk, kes kirjutab sellest, kuidas ta elada ei viitsi, aga sisimas hakkab see juba liialt ära väsitama. Enesesüüdistus läheb iga päevaga aina tugevamaks, sest ikka räägitakse, et päike teeb kõik korda. Minul ei ole teinud.

Kevadsuvine näohooldus 2018



Mida rohkem suvepäike mu nahka jumekamaks muudab, seda rohkem on märgata mu näonahka, millega lõpuks saan täitsa rahule jääda. Kuna talvisest kuivast ja ketendavast nahast on saanud vaid pigem kuivemapoolsem nahk, siis on muutuseid ka mu regulaarses nahahoolduses. Kusjuures viimasele olengi hakanud tähelepanu pöörama alates viimase aasta jooksul, seega muutused seisnevad vaid juurdetulnud toodetes ja üksikutes toodetes, mille olen välja vahetanud, sest teevad mu nahale pigem kahju.

Kuidas olla blogija.

Seoses EBAga on blogijate seas lahti läinud suur möll- on neid, kes tegelevad enesereklaamiga ning ka neid, kes tagaselja susivad ja boikoteerivad. Igaühele oma, nagu öeldakse. 
Isiklikult panin ma see aasta end kolmandat korda kirja, niiet tunnen end kui üks õige vana kala ja ametialane ekspert, et nüüd nõuandeid jagada, et milline see üks õige blogija on. 

Blogipostitused koosnevat mitmetest elementidest; ideedest, reaalsest sisust ja piltidest. Enda isiklikku arengut vaadates, on väga palju paranenud mu piltide kvaliteet, niiet nendele siinpuhul ongi alustuseks hea keskenduda.

Kiirkursus: milline on üks õige blogija.

Ilublogijate kokkutulek: 2018

        22. aprillil toimus kolmandat korda Eesti ilublogijate kokkutulek, kuhu isiklikult jõudsin esimest korda. Iga aasta on koht erinenud ning seekord korraldati üritus Helen Heinroos Hair salongis. 
Kuigi eelmiste aastatega ma võrrelda ei saa, siis juba see koht loos väga mõnusa atmosfääri. Ürituse kohta saan jagada vaid kiidusõnu- kogu korralduse juures olid detailid läbi mõeldud ja kogu kokkutulek väga hubane ja soe. Õhtul Tallinnast Pärnu sõites oli mu tutvusringkond mitmete inimeste võrra laienenud- kuigi mitmed tunnid varem teadsin vaid Anetti, oli siiski kuidagi mugav olla koos ruumitäie võõrastega, sest meid kõiki ühendas ühine kirg ja hobi.

Mugavustsoon

Ma olen juba päris pikalt tajunud, et ma olen ääretult õnnetu olnud viimased kuud. Mõni õhtu tagasi laksatas kõik lainetena peakohal kokku ja peale mitmetunnist nutumaratoni sain ma selgemalt aru, kus punktis ma hetkel endaga olen ja kuhu ma jõuda siit tahaks.  Kõikvõimalikke aspekte on alati kõige mugavam süüdistada, aga nüüd on käes see hetk, et mul on näpuga näidata vaid iseenda peale. Ma olen ise süüdi, et ma olen täielikus madalseisus.
Ma olen metsikult mugav inimene. Üldiselt pole mugavustes miskit halba, seniks kui parandab elukvaliteeti, kõik see elektri, vee ja üldiste kodumasinate teema. Aga isiklikult olen ma muutunud nii mugavaks, et pigem ütleksin et ma olen laisk. Totaalne mugavustsoon.

Autoload ja hülgerasv

Ma ei tea kui mitu korda olen ma alustanud pisarsilmis postitusi teemal, et ma olen jälle tagasi paksuks läinud - piinlikult palju kordi igastahes. Samas pole ma siin veel kordagi pisarates kirjutanud, et mul on lõpuks load käes- aga on! Lõpuks, peale mitmeid-mitmeid ebaõnnestunuid eksameid on lõpuks see kauaoodatud suursündmus kätte jõudnud.  (Ühtlasi kui märkate, et teie tänavaauke enam niipalju ei lapita, siis tõenäoliselt on asi selles, et üks Maanteameti suurim sponsor on oma toetustegevuse lõpetanud.) Isiklikult olen õnnelik.